... Sest mõte ühisest teekonnast ei kao...

Olime Lennartiga kokku leppinud, et kohtume pärast loengut. Läksin välisukse juurde, ja seal ta seisiski. Noid emotsioone, mida momendil tundsime, on võimatu edasi anda. Lennart ütles: «Me peame seda päeva pühitsema. Teeme midagi ilusat! Abiellume!»

Olin Lennartit tundnud umbes poolteist aastat. Vahepeal elasime üle ka ühe kriisi, aga Lennart otsis mind uuesti üles. Abiellumisest oli ta mitu korda juttu teinud, kuid mina võrdlemisi kahtlesin. Arvasin, et liiga vara, olin ju ainult 21-aastane, alles kolmandal kursusel. Aga nüüd täna, sellel erakordsel, ajaloolisel päeval oligi tahtmine midagi erakordset teha. Läksime perekonnaseisuametisse ja vaatamata suurele leinapäevale võeti meie avaldus vastu. Ja 21. märtsil olid meil sõrmused sõrmes. Pärast lõunasööki minu vanematega sõitsime rongiga nädalaks pulmareisile Riiga.

Äsjailmunud raamatus «Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik» on kirjas, et Lennarti abielu tuli teistele Meridele täieliku üllatusena. Muidugi tuli, ja mul on sellest tohutult kahju. Siin ilmnes minu arvates kõige ekstreemsemalt Lennarti isepäisus, isekus. Juhtus nimelt see, et olime juba abielus, kui Lennart saatis Tartust oma sõbra, ülikoolikaaslase Juhan Kahki Tallinna oma vanemate juurde. Juhan Kahk helistas Vabaduse puiesteel uksekella. Isa avas ukse ja Kahk teatas, et tuleb Lennarti ülesandel. Lennart palunud vanematele edasi öelda, et ta vahepeal abiellus. Võib ette kujutada vanemate pehmelt öeldes üllatust. Eks selleski võib süüdistada Stalinit. Tuli ju see «kohe»-idee sellel nii dramaatilisel, ajaloolisel päeval. Olin kindel, muidu oleks Lennart mind Tallinna näha viinud.

Kui jõudsime juba abielupaarina Tallinna, oli perroonil meil vastas Lennarti vend Hindrek-Peeter, keda nägin esimest korda. Väga kena vend Lennartil, mõtlesin. Siis elasime kõik koos Vabaduse puiesteel üheksa aastat: Lennarti vanemad, meie, Hindrek-Peeter, hiljem ka Juta, Peetri abikaasa. Oli huvitav ja hea aeg, hea perekond tugevate perekondlike traditsioonidega. Füüsilist ruumi oli natuke vähevõitu, aga vaimset ruumi see-eest küllaga. Perekonna keskpunkt oli Lennarti ema Alice Meri, keda me kõik armastasime.

Esmakordselt kohtasin Lennartit Tartus Werneri kohvikus. Meid tutvustas Lennarti sõber, kadunud Eno Raud. Lennartil oli lai must kaabu, pikk mantel ja sinine džemper. Istusime kolmekesi, ja juba siis rääkis Lennart tarka juttu pikkade lausete ja vahelausetega. Rääkides otsa eriti ei vaadanud, vaid väga mõtlikult ülespoole.

Tema oli mind juba varem märganud. Ülikooli aulas oli mingi aktus, mina esinesin klaveril, mängisin Lizsti «Armastuse laulu». Väga ilus, tehniline teos. Lennart jälgis mind seminari raamatukogu rõdult ja nagu ta mulle hiljem ütles, hakkas kohe plaani tegema. See tüdruk meeldis ju Enole ka! Mõeldud, tehtud. Pöördus sõbra poole: tutvusta! Ja nii see algas.

Kui lõpetasin kolme aasta pärast arstiteaduskonna, hakkasime elama, nagu eespool öeldud, Lennarti vanemate juures. Jäime sinna üheksaks aastaks, kuni valmis meie oma maja Pilviku tänaval Nõmmel. Tööd alustasin Tallinna III haiglas Roosikrantsis arstina, Lennart läks tööle raadiosse. 1959. aastal sündis meie esimene poeg Mart. Meie teine poeg Kristjan sündis juba meie omas kodus 1966. aastal.

Lennart oli väga suure, väsimatu töövõimega. Ta armastas öösel töötada, hoolimata oma tervisest. Jõi väga palju musta kohvi, kann kannu järel, ja pahvis suitsu, suits suitsu järel. Muidugi oli ta ka hiline ärkaja. Ta kuulus inimeste hulka, kes lasi enda lähedale väga väheseid. Ta käitus nendega karmilt, kuid see ei peletanud inimesi eemale, sest samas kinkis ta neile niivõrd palju vaimseid aardeid.

Üks väga iseloomulik joon Lennarti juures oli ajataju absoluutne puudumine. Oli periood, mil tal ei olnudki käekella. Polnud vajagi. Aga sellest on sündinud lausa legende.

Lennart armastas väga tseremooniaid, kuid hilines neile liigagi tihti. Mulle jutustas Stockholmi Eesti Päevalehe peatoimetaja Ülo Ignats, kellega matkasime ülemöödunud suvel Vilsandil, järgmise loo. Ükskord Lennart hilines Stockholmi vabariigi aastapäeva aktusele 25 minutit. See üritus oli Rootsi eestlaste jaoks püha sündmus. Pärast küsis Lennart Ülolt, kas seda hilinemist pandi väga pahaks. Ülo vastas, et jah! Läks kuu aega mööda ja Lennart helistas Ülole ja küsis, kas peaks oma hilinemise pärast ehk vabandama. Vastus oli jah! Seejärel Lennart saatiski vabanduse.

Välisministeeriumi töötajad pidid õige tihti reisilaevu ja lennukeid «kinni hoidma», et minister nendest maha ei jääks. Marina Asari, välisminister Meri erasekretär, oli ükskord sunnitud Lennarti pärast laeva sadamasse tagasi kutsuma. See laev oli Georg Ots.

Teinekord helistati sadamast, et laev ootab, kus on minister Lennart Meri? Helistaja lohutuseks öeldi, et minister on juba teel sadamasse, oodaku. Kui helistati Lennartile, siis selgus, et ta on veel kodus, ja palus rahulikul häälel teatada laevakaptenile, et viibib veidi tähtsate telefonikõnede pärast, ärgu laev ilma temata välja sõitku! Laev ootaski.

Olen ise hüpanud kaks korda liikuvale rongile. Sõitsime taksoga kodust raudteejaama Tallinna-Moskva rongile, muidugi olime hiljaks jäänud. Takso kihutas mis jõudis, meie perroonil jooksime mis jõudsime ja Lennart hüüdis: «Hüppa!» Hüppasime, läks õnneks...

Toreda loo rääkis mulle Laas Leivat, Eesti Vabariigi aupeakonsul Torontos. Ta külastas Kanada delegatsiooniga meie välisministeeriumi. Delegatsiooni juhtis Michael Wilson, peaministri järel teine prominentseim poliitik Kanadas. Vastu võtma tuli neid välisminister Lennart Meri. Nähes Leivatit, läks ta kohe Leivati juurde, lõi oma kõhu tema omaga kokku ja tervitas valjul häälel: «Tere, tere, vana kere!» Nalja kui palju!

Väliseestlaste hulgas sai kuulsaks veel üks lõbus sündmus. Oli kohtumine, kuhu oodati Eesti välisministrit. Kuid ootamatult ilmus välisminister Meri kõrval lavale ka ida-asjade minister Endel Lippmaa. Sellest sündmusest pärineb ütlus: «Üks ei tunne kella, teine kompassi.»

Aga need seigad olid seotud külalisesinemistega, kõike võeti heatahtlikult ja huumoriga.

Pealegi peeti Lennart Meri suurimaks diplomaatiameistriks, diplomaatiakunsti valdajaks.

Kindlasti oli Lennartile iseloomulik see, et ta tahtis kõike enda kontrolli all hoida. Tema lähedastelt ja kõigilt, kes olid ta ümber, nõudis see suurt kannatlikkust. Aga ta tegi selle tasa oma huumorimeelega, oma erudeeritusega, filigraanse oskusega mängida inimeste peal. Talle meeldisid vaimukad trikid. Ta kasutas oma showmehe annet kõikjal, eriti kui see tõi kasu Eestile. Näiteks nagu kõigile teada gloobuse sodimine Bushi juures. Nii Lennarti isik kui Eesti jäid Bushile tõesti meelde.

Olen kuskilt lugenud ühest Lennarti näoilmest. Mäletan seda, sest olen samuti selle korduvalt ära tabanud. Jutu puhul, mida kõik tõsiselt võtsid, ja tõenäoliselt see oligi tõsine, ilmus vahel Lennarti näole mõneks sekundiks ainult talle omane naeratus. See oleks nagu tähendanud, et ta sai mõne vembuga hakkama. Küllap ta saigi, aga mida see tähendas, seda teadis ainult ta ise.

Kord oli üks tõesti tuska tekitav, meeleheitele ajav seik, mis tekitas minus abitu ja lootusetu tunde. See oli autoreis perega Ida-Saksamaal. Kui olime lahkunud oma peatuskohast Berliinis vähem kui pool tundi tagasi, leidsin ehmatusega, et reisikott minu sooja riietusega oli Berliini korterisse maha jäänud. Mul oli seljas kerge suvekleit. Aga läksime ju päevadeks Harzi mägedesse, kus oli külm.

Vaatamata minu palvetele, siis juba nõudmisele, ei teinud Lennart väljagi, keeldus tagasi minemast. Aga seekord oli meil aega ees terve päev. Ei oodanud meid lennuk ega laev. Rool oli Lennarti käes, mul ei olnud midagi teha... Lennart vastas vaid: «Seal ostame riided, mis vaja.» Midagi me ei ostnud! Külmetasin kõvasti. Kui väga külm hakkas, siis jooksin edasi-tagasi.

Mulle jäi Harzi mägedest mälestus unustamatust ilust ja... kurbusest.

Tagasi kodus, kus on kõige parem. Kui rääkida külalistest ja sõpradest – meie kodused vastuvõtud piirdusid enamasti nelja kuni kuue külalisega. Suur seltskond Lennartile ei meeldinud.

Õhtud olid huvitavad, põnevad mõtted ja jutud ristusid, oli, mida kuulata ja kõrva taha panna. Peremees hiilgas alati. Konjakit joodi ka, ikka kas Gruusia või Armeenia oma. Ka Lennarti ja minu omavahelised jutud muutusid tihti vägagi põnevaks. Põhiliselt mõtlesime ühtemoodi, ma arvan... Ega muidu oleks Lennartilt tulnud mulle ettepanek, mis kõlab küll uskumatuna (usu või ära usu!)... Tema ettepanek mulle oli, et kirjutame ühise raamatu, kus ühe peatüki kirjutab tema, teise mina. Vaheldumisi. Kahjuks minu töö- ja kodukohustused ei jätnud selleks ülimalt põnevaks ettevõtmiseks aega. Küllap Lennart mõtles: Gina, kirjuta ja tööta ometi öösel, siis on eriti hea ja rahulik. Just nagu ta ise! Jah, boheemlikkuses jäin temast küll kaugele maha...

Olin Lennartiga abielus 30 aastat. Minu käest on korduvalt küsitud, kas ma kahetsen, et lahkusin nii siit kui sealt, nii Lennarti juurest kui Eestist Kanadasse. Üldiselt oli mul kalduvus kahetseda, kuid olen ajapikku selgeks saanud, et üks elu saladusi on mitte kahetseda. Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas, sest midagi ei saa enam muuta.

On olnud aegu, kus ma olen mõelnud, et oleks hea, kui oleks keegi, kes kaitseks mind mu enese eest. Aga minust läbi murda ei ole kerge, kahjuks. Kuigi võimalik. Lennart igatahes ei suutnud. Nüüd mõtlen ta peale heldimuse ja tänuga, kui väga ta püüdis... Kui väga ta püüdis takistada minu lahkumist...

Pean perekonda elus väga tähtsaks. Pean tähtsaks armastust, hoolivust, südamerahu. Lotmani kultuurisemiootika keskseid ideid oli TEISE INIMESE TÄHTSUS. Igaüks on keegi. Mulle on alati tähtis olnud, et hoiduksin kedagi haavamast. Kui juhtun seda tegema, kannatan ise samavõrd või rohkemgi. Eriti oluline on see päevast päeva teise inimesega koos elades – abielus. Arvan, et armastuse kõrval on hoolivus, teisega arvestamine abielus sama tähtis ja põhiline. Kui sa ootad seda ja see jääb tulemata – see on tohutult valus.

Võib-olla alles hiljem sain aru, et kõige tähtsam kõigele vaatamata on saavutada rahu iseendaga, jääda iseendaks. Selle eest peab võitlema... Tuleb endale selgeks teha, mis on võimalik, mis pole. Aktsepteerida teise arusaama.

Jah, alles palju hiljem, kui olin Lennarti juurest ära tulnud, hakkasin aru saama, miks Lennart oli, nagu ta oli – nii isepärane, isepäine, keeruliste mõttekäikudega, aeglase tempoga, oma pauside ja vaikimistega. Sest ta oli sügavalt enesesse süüvinud, ta oli TA ISE. Ta oli segamatult KODU ISEENESES. See oli justkui ta päriskodu, kus ta elas oma peamisega – TÖÖGA. Muidugi on see minu arvamus, võin eksida.

Kuid ikkagi – kõige rohkem meeldis Lennartile teha asju, kus kõik oli absoluutselt tema kätes ja tema ohjades. Kus kõik läks nii, nagu TEMA  heaks arvas ja nagu tema tahtis. See toob paratamatult kaasa domineerimise, isevalitsuse ja teiste allutamise.

Igaüks ei lepi sellega... Õnneks on loodus kinkinud inimesele mälu, mis unustab halva ja säilitab helge... Ka minul on Lennartist – oma poegade isast – meeles võimsad ja ilusad mälestused.

Ja austus Eestile tehtud HEA eest.