DNA-proov vähendaks nimetuid haudu

Viiimase kümne aasta jooksul on Tallinna Liiva kalmistule maetud tundmatuna peaaegu tuhat inimest. Vaid sadakonna isik on õnnestunud pärast matmist kindlaks teha.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuna politsei sageli ei kogu teadmata kadu­nuks jäänud inimeste isiklikelt asjadelt DNA-proove, võib juhtuda, et nii mõnigi jäl­jetult haihtunu maetakse nimetusse hauda.



Probleemi ilmestab Harjumaal Laitses mullu suvel kadunud 73-aastase Semjon Buzuverovi tagaotsimislugu, kui tema DNA-profiil koostati alles seitse kuud hiljem. Nimelt ei piisa sellest, et kõigilt tundmatuna maetavatelt võetakse Eestis enne mulda sängitamist DNA-analüüsid, mis kantakse kohtuekspertiisi instituudi rohkem kui 34 000 proovist koosnevasse andmebaasi.

Isiku tuvastamiseks on vaja võrdlusmaterjali. Teadmata kadunute puhul on DNA-profiili määramine tagaotsimisega tegeleva politseiametniku isiklik otsus. Kui ta seda mingil põhjusel vajalikuks ei pea, võibki kadunuks kuulutatu tundmatuna mulla alla sattuda.

Otsijaid tuleb juurde


Buzuverovi kadumislugu on üsna tüüpiline. Eelmise aasta 24. augusti õhtu hakul läks mees Harjumaal oma Laitse suvekodust välja, et tuua kilomeetri kaugusel asuvast külapoest kaks pudelit õlut.

Üle põllu viivat kruusateed mööda külakaupluse poole astuma hakanud mees poodi ei jõudnudki ja on kadunud tänaseni. Metsa eksimiseks pidanuks ta valges mitusada meetrit teelt kõrvale kalduma.

Buzuverovit otsib Põhja politsei. Nüüd, märtsis võtsid tema leidmise oma südameasjaks ekspolitseinikud Aare Rüütel ja Peeter Kaaret, kes on pakkunud vaevatasu mitme teadmata kadunuks jäänud inimese saatuse selgitamiseni viiva vihje eest.

Väidetavalt peamiselt just nende korduvate järelepärimiste peale läksid kriminaalpolitseinikud eelmisel nädalal Buzuverovi koju ja viisid sealt kaasa hambaharja, et tema DNA-profiil koostada.

Hambaharjalt saadavate andmete põhjal saab kontrollida, kas Buzuverov on kuskil Eestis juba tundmatuna maha maetud ning kui seda pole tehtud, siis oleks see vähemalt edaspidi välistatud.

«Kui võtame näiteks Pärnus jaaniööl kadunuks jäänud Maris Järve (kadus 24. juunil 2007 – toim), siis tema puhul tehti kiiresti DNA-ekspertiis ja andmed saadeti võrdluseks kõikjale Euroopasse,» ütleb Rüütel. «Meie soov on, et DNA-ekspertiisid muutuks sama elementaarseks ka tavaliste inimeste puhul. Et politsei ei ütleks, et nad lihtsalt ei pidanud sel juhul DNA määramist vajalikuks.»

Ekspertiise jõuaks teha küll


Viimase kümne aastaga on ainuüksi Tallinna Liiva kalmistule, kuhu maetakse kõik Harjumaa tundmatud surnud, sängitatud peaaegu tuhat identifitseerimata inimest. Neist on tagantjärele suudetud tuvastada sadakond. 855 inimest lamab endiselt hauas tundmatuna.
Surnuaiatöötajate pikaajaline kogemus näitab, et umbes pooled nendele matmiseks toodud surnukehadest on asotsiaal­sete tunnusmärkidega. Ülejäänud on kas pealtnäha korralikud inimesed või siis on järel vaid luud.

Rüütli ja Kaareti väitel on seni, kuni politsei ei võta kõigilt teadmata kadunutelt DNA-proove, alati võimalus, et inimene tundmatuna maetakse. «Kuidas välistada, et näiteks Haapsalus teadmata kadunuks kuulutatut, kes hiljem Ida-Virumaal metsast leitakse, ei maetaks sealkandis tundmatuna?» küsib Kaaret.

Kohtuekspertiisi instituudi direktori Üllar Lanno sõnul nõuab ühe DNA-profiili koostamine küll kolme-nelja analüüsi, mis lähevad kokku maksma umbes 3600 krooni, kuid nad suudavad täita kõik politsei tellimused. «Ekspertiisi määramine on paraku uurimisorganite otsus, kus meil pole midagi kaasa rääkida,» ütleb ta. «Teadmata kadunute puhul DNA-ekspertiiside määramist pole politsei seni massiliselt soovinud.»

Aastas üle tuhande ekspertiisi

Kohtuekspertiisi instituudi juhi Üllar Lanno sõnul on võimalik inimestele DNA-profiili määrata ka juhul, kui temast pole jäänud DNA-proovi võtmiseks vajalikke asju.

«Piisab ka omaste kaudu võrdluse tegemisest, soovitavalt uurijaid huvitava isikuga samasoolise järeltulija põhjal,» selgitab Lanno.

See tähendab, et iga laps kannab oma vanematega 75 protsendi ulatuses sarnast geneetilist koodi. Vanavanemate puhul väheneb see kattuvus pooleni, üks põlvkond veelgi edasi juba veerandini.

Lanno sõnul oldi näiteks kahe aasta eest Tõnismäel pronkssõduri juures välja kaevatud sõdurite säilmete puhul valmis tegema ekspertiise ka neli põlve tagasi, kuid see ei osutunud siiski vajalikuks.

«Teeme aastas 1200–1300 DNA-ekspertiisi,» lisab Lanno. «See muidugi ei tähenda, et iga ekspertiis oleks eraldi juhtum. Näiteks ühe Pae tänava kurikuulsa pommi puhul võime teha 100–200 proovi.»

----------------------------------------------------------

Kommentaar

Reimo Raivet,
Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht:

Inimese kadumise teatest alates hakkab politsei otsima ikka elusat inimest. Nii ka seekord. Tehtud sai kõik võimalikud toimingud, mida politseil on kadunud inimese leidmiseks võimalik teha, sealhulgas piirkonna põhjalik läbiotsimine nii inimeste kui ka koertega.

Oluline on mõista, et DNAst ei ole kadunud inimese leidmisel mingit abi – DNA ei ole mingi metallidetektor, millega ringi kõndides kellegi üles leiab. DNAd saab kasutada ikkagi mõne tundmatu laiba isiku tuvastamiseks ning võrdlemiseks, kas tegemist võib olla otsitava isiku surnukehaga.

Leitud tundmatuid surnukehasid puudutav informatsioon käib alati politseist läbi ning politsei võrdleb otsitavate inimeste andmeid pidevalt tundmatute surnukehade andmetega. Seda on võimalik teha nii fotode, sõrmejälgede kui muu seesuguse abil. Sarnasuste korral kontrollitakse põhjalikumalt ning vajadusel kõrvutatakse ka DNAd.

Põhjuseks, miks politsei kõnealusel juhul seitse kuud pärast inimese kaduma jäämist tema kodust DNA võttis, on, et arvestades kadumisest möödunud aega, võib surnukeha praeguseks olla moonutatud või lagunenud ning seda ei ole enam fotode ja muude tundemärkide abil võimalik usaldusväärselt kõrvutada.

Tagasi üles