Moonika Batrakova: iga inimese kaitseks

Moonika Batrakova Foto: Erakogu

Istusin eelmisel nädalal kohtuistungil, mis käsitles Edgar Savisaare väidetavat liiklusrikkumist ning mul tekkis mitu küsimust. See protsess toob esile Eesti politseitöö kitsaskohad. Mulluse rahvaloenduse esialgsete andmete järgi elab Eestis kuni 14-aastaseid elanikke 15 protsenti, 65-aastaseid ja vanemaid on 18 protsenti ning tööealisi elanikke 67 protsenti. Sellest tööealisest elanikkonnast omakorda 55,6 protsenti on kantud karistusregistrisse eri süütegude toimepanemise eest (Märt Rask, 2010). Jah, seal on ka kõik väär- ja kuriteo eest karistatud, kuid kas see arv ei ole kõigele vaatamata siiski liiga suur?

Ebaõiglaselt määratud karistust on võimalik vaidlustada, aga kohtuskäimine on muutunud aeganõudvaks ning rahakotile mitte just jõukohaseks tegevuseks. Paljudel juhtudel minnakse kergema vastupanu teed ja lepitakse kohtuvälise menetleja poolse karistusega või veelgi lihtsamat teed minnes lihtmenetlusega. Liiklushagi on vaidlustamise mõttes lihtsaim asi, aga seegi võib maksma minna sadu või isegi tuhandeid eurosid. Tuleb võtta advokaat (või ka lihtsalt jurist), et osata välja noppida need nõrgad kohad vaidluses, millele tugineda.

Kõnealust kohtuprotsessi jälgides jäi arusaamatuks, kuidas on võimalik, et kohapeal vormistatud kiirusemõõteseadme protokoll jääb protokollinud politseiniku poolt allkirjastamata. Kas on võimalik, et pangaga sõlmitud lepingu jätab pank allkirjastamata ning allkirja annab ainult klient ja teeb pärast seda tehinguid? Kuidas on võimalik, et ei tutvustata kõiki parandusi või muudatusi, mis protokolli kantakse?