Sirje Õim: kunst, mida enam näha ei taha

, kunstihuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TPM

Käisin kunstinäitusel ja käisin teatris. Mõlemas lubati eesti algupärandit. Aga see oli s..t. (Huvitav küll, trükisõnas seda kirjutada ei kõlba, aga teatrilavalt öelda kõlbab).

Enne koolivaheaja algust mõtlesin, et sisustaks oma teismeliste pojapoegade koolivaheaega lisaks muule ka ühe kunstinäitusega.

Aegade jooksul on nad mõned sellised päris edukalt ära seedinud. Liiati olin just käinud Helsingis, kus Ateneumis (mis avatakse, muide,  hommikul juba kell 10 või isegi 9.30) oli Helene Schjerfbecki näitus ja seal istus mu meelest lausa lasteaiarühm põrandal ning kuulas tähelepanelikult, mida neile pildist «Toibuja/paraneja» räägiti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles