Killuke Inglismaad

, kuninglik korrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samuel Cripps (keskel) on tegelikult päris muhe sell. Tundmatu autori foto.
Samuel Cripps (keskel) on tegelikult päris muhe sell. Tundmatu autori foto. Foto: SCANPIX

Alati kui Londonisse asja, katsun Reginaldi juurest läbi põigata. Reginaldi juures ei mõnitata sind aurutatud salati, tigude ja maheteradest kakkudega, menüüs on sajandite tuleproovis karastunud kokakunsti tähtteosed nagu lambahautis, peki ja sibulaga munapuder, verine rostbiif ja lehmarasvast tilkuvad pudingid, millesarnastega Briti õhujõud Teise maailmasõja ajal Berliini maatasa tegid.

Reginaldi juures saab jalaga tagumikku igaüks, kes julgeb küsida taimetoitu või vett. Reginaldi juures kallatakse õlut vana hea kombe kohaselt pindiga, seal saab suitsu teha, Angela Merkeli pildi pihta nooli loopida ja kergendada keha tualetis, mida ehib Prantsuse lipu värvides pissuaar.

Ning mis kõige hämmastavam, see maaliline asutus paikneb otse kesklinnas, Regent Streeti ja Oxford Streeti ristumispaigas, ehkki tema ülesleidmine butiikide ja trendirestoranide vahelt käib lihtsurelikule üle jõu. Kõrtsiukse kohal puudub silt, uksel puudub link ja ukse ees pargib tavaliselt mõnele Ida-Euroopa miljonärile kuuluv invaliidimärgiga Bentley. Huvitav, mis nipiga puuetega inimesed raudse eesriide taga rikkaks said?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles