Oleme elanud ühiskonnas, kus emadele looduse poolt antud roll on olnud nii tugev, et isadele pole justkui tähelepanu või ruumi jätkunud. Või ei ole me seda tahtnudki? Meie kujuteldavas maailmas on endiselt nii, et emad ja vanaemad askeldavad lastega köögis ning isad ja vanaisad teevad tähtsat tööd, et raha teenida. Aga milline töö on tähtsam laste kasvatamistest?
2004. aastal tehti Eesti ühiskonnas vanemahüvitise kehtestamisega murranguline ja oluline samm laste kasvatamise ja emaduse väärtustamise poole. Alates päevast, mil laps saab 70 päeva vanuseks, võib ema või ka isa 1,5 aasta jooksul kodus olla ja perekond ei pea muretsema sissetulekute vähenemise pärast. Aga küsimus ei ole ainult rahas, vaid ka ühiskonna suhtumises pereelu väärtustamisse laiemas mõttes. Kindlustunne loob eeldused laste sünnile ja usu võimesse lapsed ka üles kasvatada. Aga kas riiklikud ja kohaliku omavalitsuse toetused saavad olla peamiseks motivatsiooniallikaks, mis meid selleks mõjutab?