Evelyn Kaldoja: pessimismilained

Evelyn Kaldoja Foto: Liis Treimann

Tundub, et meie valitsuse, eurosaadikute ja kodanikuühiskonna praktilise poole esindajad põllumeeste näol on teinud täiesti imetlusväärset tööd. Nad on teinud tänapäeval üsna haruldaselt heal tasemel Balti koostööd ning suutnud oma sõnumi kõrgeimal võimalikul tasemel hästi välja mängida. Kes vähegi kuulab, peaks nüüd teadma, et Balti kolmik on kasin ja tubli ning ELi põllumajandustoetustega on meile tõsiselt liiga tehtud. Kahjuks aga häirivad seda kuulamist paljudes teistes riikides kokku löönud sisepoliitilised pessimismilained.

Tavaliselt mu lemmiklehtede hulka kuuluv Wall Street Journali Euroopa versioon sedastas eilses juhtkirjas laia joonega, et EL tahab anda 40 miljardit eurot Euroopa ühendusteede parandamiseks ning 15,2 miljardit haridusele, koolitusele ja noortele olukorras, kus kontinent olevat juba niigi rongirikas ja täis töötuid doktorikraadiga inimesi. Autor ilmselt pole kunagi proovinud kaheksatunnist «kiirrongi» Tallinnast Riiga ega olnud nende õnnetute välismaalaste seas, kes tuhakriisi ajal Eestist koju pääsemise võimalusi vaagisid.

Samuti pole ta ilmselt võtnud kaalumisele võimalust, et ebavajaliku doktori saaks ehk tööle aidata talle mõnd ühiskonnale vajalikku manuaalset oskust õpetades. Aga teda ilmselt väga minu argumendid ei huvitaks, sest talle olen ma lihtsalt küünik endisest Nõukogude Liidust, kelle jaoks vabaturu reeglid lõppevad seal, kus ühtekuuluvusfondid algavad.