Marek Tamme väljakutse eesti ajalookultuurile

Marek Tamm Foto: Mihkel Maripuu

Ei, tegemist pole duelliga Eesti viimaste aegade ühe säravaima nooremkeskmise põlvkonna humanitaarharitlase ja meie ajalookultuuri mõjutavate kirjutajate, etendajate, mäletajate, mälupoliitikute ja iganes kelle vahel.

Tegemist on analüütilise osutusega sellele, «kuidas me mitte ainult ei kirjuta, vaid elame ajalugu» (lk 7). Kõik see, 15 aasta jooksul (1998–2012) fragmentidena valminud ja eraldi esseedena ilmunud, siinses teoses aga 163 leheküljele monograafiliselt komponeeritud (nii et nt lk 90 viidatakse teose artiklile kui peatükile – kümme esseed, seega kümme peatükki) tekst otsib vastust kolmele probleemküsimusele: 1) missugune on tänapäeva Eesti ajalookultuur, 2) kuidas on kujunenud/konstrueeritud meie ajalooteadvus ja 3) kuidas kaitsta eesti rahva mälu (7. peatükk, lk 82–88), ning selle täienduse ja edasiarendusena, missugune on meie mälumaastik ja mälupoliitika (8.–10. ptk).

Marek Tamme «metahistoorilisteks žestideks» (laenan selle ajalookirjutuse moraali tähistava väljendi Jaan Unduskilt) on, et «üleminekuaja Eesti ajalookultuur alles ootab kaardistamist ja eritlemist» (lk 122) ja «selmet ajada mitmekultuurilises ühiskonnas õiguslike meetmetega «ühe ajaloo» poliitikat ja siduda riiklik identiteet minevikukannatuste külge, tuleks soodustada pigem argumenteeritud arvamuste paljusust, tagada eeldused kriitiliseks mõttevahetuseks ja toetada akadeemilist ajaloouurimist, mis on vaba (mälu) poliitilisest tellimusest» (lk 159).

Siinkirjutaja üldmulje loetust kõneleb ei vähemast ega rohkemast kui «Marek Tamme pöördest» Eesti ajalookäsituses, veel täpsemalt, üleskutsest pöörata uus lehekülg Eesti ajaloonarratiivis, jõuda ometi kord kannatusajaloo mustrist ellujäämismustri juurde, jõuda ajaloo m õ i s t m i s e n i, et seejärel avardada ka enda kui rahvuse identiteedi mõistmist. «Ajalooteaduse eesmärgiks ei saa seega pidada rahvusliku ajalooteadvuse lammutamist,» kinnitab Tamm, oponeerides «Mõttelise Eesti» autorile Andrei Hvostovile, «vaid ta peab suutma saavutada akadeemilise autonoomia ajalookultuuri üldistes raamides, et uurida minevikku teatud kindlatelt alustelt ja pakkuda ühiskonnale kriitilist teadmist möödaniku kohta» (lk 36).