Vaid bulvariromaanis on päranduse saamine lahendus, päriselus võib see tähendada hoopis uute probleemide algust. Kolm aastat kehtinud pärimisseadus erineb oluliselt inimese ettekujutustest seoses pärimisega. Järgides põhimõtet, et igal varal peab olema omanik, tuleb pärandus inimesele, kui ta seaduse järgi pärijate hulka kuulub, automaatselt ning varasematest aegadest tuttava pärandi «vastu võtmise» asemel tuleb sellest nüüd «loobuda», kui pärida ei taheta.
Inimestel ei ole sageli enam ainult vara, vaid ka võlad ning needki jäävad pärija kanda. See tähendab, et pärandusest mitte loobudes tuleks olla üsna kindel, et pärandajat, olgu vähemalt mingil moel sugulane, ka tegelikult tunti. Kui notar teatab, et vanavanaonu tütrepojalt on pärandus saada, siis tuleks eneselt küsida, miks lähemad sugulased on sellest loobunud ning mida ja millistel tingimustel seal õigupoolest pärandatakse.
Maine vara, kui see on saadud seaduslikul teel ja omapoolse vaevata, on inimestele harva vastumeelne. Õnnelik juhus tundmatu, kuid püstirikka ja surnud sugulase näol on aga väga ebatõenäoline. Valvsus, millega üldiselt suhtutakse elusa tundmatu poolt pakutavasse, tuleks säilitada ka siit ilmast lahkunute suhtes.