Veel hiljuti oli uutest ideedest ja elegantsetest mõtetest pulbitsevast lahedast ja diskussioonialtist seltskonnast on üsna kiiresti saanud loosungite keeles kõnelev ja vaid omaenda tõde taluv upsakas ja suletud kast, kirjeldas Reformierakonda selle liige Hannes Astok oma kirjas erakonnakaaslastele. Postimees avaldab kirja muutmata kujul.
Auväärsed Toompeal ja Tartus,
kustumatult suur on mure erakonna tuleviku pärast.
Ma väljendan oma muret ja mu väikeste silmade all on avatud suu.
Ma teen ettepanekud edasisteks sammudeks – et mitte jääda üldsõnaliseks ning vältida ahvatlust silte kleepida.
See kevadest saati kasvanud mure erakonna pärast on mõistagi viimastel nädalatel süvenenud.
Reformierakonnast, kes veel hiljuti oli uutest ideedest ja elegantsetest mõtetest pulbitsev lahe ja diskussioonialdis seltskond, on üsna kiiresti saanud loosungite keeles kõnelev ja vaid omaenda tõde taluv upsakas ja suletud kast.
Me oleme jõudnud selleni, et me ei tunnista oma eksimusi ja me ei vabanda. Iga ülikoolis kaks kursust õppinud inimene, kes luges riigiprokuröri määrust rahastamis-asja lõpetamise kohta (mille avaldamist ma õiguse seisukohalt heaks ei kiida), saab mustrist aru, kuidas asjad tõenäoliselt olid.
Iga vähegi mõtlev inimene mõistab, et kui 18st kuulsast filmiklipist 8 on tehtud juhtivatest reformierakondlastest, siis kuskil selle taga on mingi kokkulepe. Jah, portreteeritavad ei pruukinud sellest teada, kuid see ei muuda asja.
Me sildistame upsakalt kõiki, kes ei jaga piiritult ja pimesi erakonna arvamusi. Sellest kirjutas teisipäevases Postimehes otsekoheselt Holger Lippmaa – kes ei ole Reformierakonna poolt, on «venemeelne», «vasakpoolne», «punaprofessor» või «intellektuaal».
Ja kui meile valmistab hirmu Memokraadi blogi ümber koonduv «grupp», siis peaksime ehk küsima, miks nende ideed on loetavad ja toetust pälvivad, reformierakondlaste esinemised ja väljaütlemised aga ühiskonnas protesti tekitavad?
Alternatiivne arvamus ajab meid lihtsalt närvi. Me kardame diskussiooni – nii oma erakonna sees kui oma valijatega. Sest vaidlemine ja diskussioon võib meid nõrgana näidata ning murendada kuvandit Eestit helgele elule viivast ja õnne valemit tundvast Reformierakonnast.
Seda kuvandit pole enam ammu. Kui keegi seda endistviisi usub, on see soovmõtlemine.
Ma juba tean vastureaktsiooni: aga meie toetus püsib ja kasvab! Valija armastab meid! Jah, see on tõsi, numbrid on tublid. Aga me peame endalt ausalt küsima, keda me nende toetusnumbritega esindame? Viimaste valimiste uksesuuküsitlus Tartus näitas, et meie poolt hääletajateks on vähese hariduse ja väikese sissetulekuga valijaid. Ma ei halvusta neid, kuid me esindavat ju ühiskonna mõtlevat ja edasiviivat osa, ettevõtjaid ning haritlasi. Kelle käest saame me endale uusi ideid valitsemiseks ja Eesti arendamiseks, kui meid ei toeta ei ettevõtjad ega haritlased ning igat dialoogikatset loeme me rünnakuks erakonna vastu?
Möönan siiralt, et Reformierakond on teinud tublit tööd valitsemisel ja riigi kriisist läbi toomisel. Kriisi ajal võib kiire ja pikema debatita otsustamine olla asjakohane.
Aga nüüd, kui kriisi tipp on läbi (või vähemasti tajume me kriisi kui igapäevast olukorda), ootavad inimesed, et nendega poliitikakujundamist ja otsuseid arutatakse.
Seega saab sama oluliseks kui see MIDA me teeme, ka see KUIDAS me teeme.
Ettepanekute juurde:
1. Kui laps on varastanud õe kommi, siis ainus võimalus perekonnas usalduse taastamiseks on aus ülestunnistus ja lubadus enam mitte nii teha. See võib tähendada nurgas seismist, kuid loob eelduse edasisele usaldusele. Me peame endas leidma jõudu vabandada, et oleme viimasel ajal olnud upsakad, vassinud ja kogu tõde mitte ära rääkinud. Ja meil on sellepärast piinlik, me vabandame ja lubame, et nii enam ei tee. Ja see peab ka nii olema (me pole enam upsakad, ei vassi ja räägime tõtt), sest teatavasti sünnib väikesest valest ainult suurem vale. Ja meil peab olema jõudu ka tagasi astuda, et allesjäänutele ja uutele tulijatele anda tegevusruumi.
2. Me vajame valitsuse värskendust. See on ainus viis taastada valitsuse usaldusväärsus, sest rahva ja valitsuse vastasseisu tingimustes töötamiseks on valimisteni jäänud 2,5 aastat liiga pikk aeg. Kes ja kuidas- otsustamise küsimus.
3. Kuna Andrus on teatanud, et ta järgmiste valimiste järel pole enam peaminister, siis algatame erakonnas debati selle üle, kuidas ja millises ajakavas saab erakond uue esimehe ning debati tulemusel selgunud protsessi viime ka avalikult ellu. Ehk teisisõnu – demokraatia tingimustes peaks me eeskätt arutlema selle üle, kuidas teha parim valik ja seeläbi ka parima võimaliku uue esimehe (või –naise) leidma. See diskussioon annaks ka võimaluse uuesti läbi arutada erakonna väärtused (ning selle, kas oleme neid ikka järginud).
4. Me peame asuma ausasse ja avatud dialoogi oma erakonnakaaslastega. 11500 erakonnakaaslast väärib enamat kui võimalust teatava pelgusega avada hommikune ajaleht, et lugeda erakonna seisukohtadest, või mis veel hullem, «kangelastegudest». Ainus kommunikatsioon ei saa olla heade või veel paremate uudiste e-kiri ja klantstrükis.
5. Kuid mis kõige olulisem – me peame asuma ausasse ja avatud dialoogi oma valijatega. Kui inimesed on Reformierakonnale andnud mandaadi Eestit valitseda, siis väärivad nad vastutasuks õigust (ning isegi kohustust) osaleda arutluses, milliseks me uue, kriisijärgse Eesti kujundame. Olgu meil selles debatis kaks kõrva ja ainult üks (kuid mitte ainus) suu.
Ärgem kartkem dialoogi ja debatti. Kasutagem tänast kriisi kui võimalust paremaks saada ja edasi minna.
Hannes