Katja Kettu äsja eesti keeles ilmunud romaani «Ämmaemand» on hea lugeda pikkamööda ja kui ring on peal, tahaks uuesti alustada, sest romaani keelt tahaks maitsta veel ja veel ning kõiki loo niidiotsigi ei pruugi esimesel korral märgata ja kokku põimida. Siin läep pireke aiga, kui tsiteerida raamatut ennast.
Lapi sõja ajal hargnev lugu soomlasest ämmaemanda ja saksa ohvitseri ristunud saatusest ja armastusest laotub lugeja ette kolme jutustaja kirjapanekute kaudu, millele keerab oma vindi peale romaani raamiv ees- ja järelsõna. Nagu ühest suurest romaanist kunagi, võib «Ämmaemandast» lugeda välja mitmeid kihte: naturalistlikult näidatakse meile sõja mõistusevastasust, väikerahva saatust suurriikide võimumängudes; seda, mida teeb inimesega võim, aga ka süütunne ja hirm; mis saab siis, kui relvavendadest saavad vaenlased; kust jooksevad julmuse piirid või kui tühine on piir inimlikkuse ja elajalikkuse vahel; näeme naiste saatust sõjakeerises, ühe pere valude saagat. Ühelt poolt seda, kuis «meie laia maailma on kokku litsutud liiga palju kurbuse lõimelõnga», ent teisalt seda, kuidas inimese tunneb vaenlases ära väikeste, inimlike asjade järgi, mis on omased meile kõigile. Kuid kõige rohkem on «Ämmaemand» ikkagi ühe naise ja ühe armastuse ellujäämise lugu.