Juhtkiri: rahvakogu ja kaks hiirt

Foto: Urmas Nemvalts

Eesti julgus teha asju teisiti, kui ollakse harjunud või maailmas varem talitatud

See, kuidas on vastu võetud rahvakoguks nimetatud algatust, annab põhjust meenutada klassikalist lugu kahest hiirest koorekirnus. Kaks tillukest hiirest vellekest olid kukkunud koorenõusse. Üks ütles, et pääsu pole, ja küllap mõtles, et iga katsegi midagi teha on mõttetu (või «pigem mõttetu» – kui kasutada sotsioloogiliste küsitluste sõnastamise stiili).

Teine rabeles, sibas jalgadega, kuni koor muutus selle mikserdamise peale võiks, sai kindlama pinna jalge alla, ronis kirnust välja ja jäi ellu. Selle loo moraal on lihtne: tegutsemine võib vabalt osutuda viljakamaks kui lõputu (või surmaga lõppev) arutlemine selle üle, kas tegutsemisel on ülepea mõtet või kas äkki õnnestuks leida ideaalset tegevusplaani. Siit võiks meelde jätta, et küllap on nimetus «rahvakogu» liiga pretensioonikas, ent tegevus ise võiks pürgida selle nime ära teenimise poole.