Artikkel vallandas ootamatult elava arutelu, mis mõistagi valmistas heameelt. Kuid rõõm olnuks suurem, kui arutelu poleks kohe alguses liiga sageli kraavi kiskunud (oma osa etendas siin Mikk Salu stsientistlikus vaimus kirjatöö, mis süüdistas kaasaegset kunsti inimloomuse ja evolutsioonireeglite eiramises, PM 13.10.12). Minu artikkel, mis oli kirjutatud kaasaegse kunsti toetuseks, moondus retseptsiooni käigus rünnakuks kaasaegse kunsti pihta. Uskumatu usinusega asuti joonistama rindejooni ja kaevama kaevikuid, määrates ühele poole tagurlikud ja taipamatud passeistid, teisele poole edumeelsed ja erudeeritud avangardistid. Sõjaka mõistmatuse musternäiteks võib pidada Eha Komissarovi kirjatöid, milles liigitati mu katsed diagnoosida kaasaegse kunsti retseptsiooniga seotud probleeme «vanaaegselt kompromissituteks rünnakuteks kaasaegse kunsti vastu» (PM 06.11.12) ja püüdeks «seada kaasaegse, mitte esteetilistest eesmärkidest lähtuva kunsti olemasolu kahtluse alla» (EE 27.12.12). Ei oska nende mõtteavalduste kommentaariks öelda muud, kui et, kui kaasaegsel kunstil on sellised sõbrad nagu Eha Komissarov, siis ei ole vist vaenlasi enam vajagi.
Sooviga ühelt poolt vääritimõistmisi vähendada ja teisalt juhtida diskussioon tagasi algsetele radadele, eemale kaasaegse kunsti pooldajate ja vaenajate vastandamisest, teen allpool katse naasta veidi pikemalt oma esialgse loo keskse probleemi juurde ja arutleda selle üle, miks on Eestis kaasaegsel kunstil probleeme nii adekvaatse kriitilise retseptsiooni kui ka oma publiku leidmisega. Ühtlasi loodan osutada mõningatele võimalustele, kuidas seda olukorda muuta. Alustan aga kahe vajaliku kõrvalepõikega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
/nginx/o/2013/01/11/1520290t1h4ea7.jpg)