Lauluga läbi vere ja muda

Kaarel Arb
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anne Hathaway napsab hoolimata vähesest ekraaniajast filmi enda õlul kandvalt Hugh Jackmanilt meeldejäävaima stseeni au.
Anne Hathaway napsab hoolimata vähesest ekraaniajast filmi enda õlul kandvalt Hugh Jackmanilt meeldejäävaima stseeni au. Foto: outnow.ch

Oscari-võitja režissööri Tom Hooperi «Hüljatud» ei tee sekundikski saladust, et tegu on ambitsioonikuse kõrgeima pilotaažiga. Esimestest hetkedest peale on tegu produktsiooni meistriklassiga. Just laitmatu produktsioon on see, millele «Hüljatutes» panustatud on, ning täiuslikkuseni lihvitud kaadrid haaravad endasse ka mitte kõige kirglikumad muusikalisõbrad.

Lihvitus ei tähenda aga säravat ja plastilist nukumaailma, «Hüljatud» on loole kohaselt räsitud ja räpane, verine ja porine. Hooper ei ole kartnud näidata A-klassi staare koledate ja kõntsastena ning see praeguses filmimaailmas harjumatu ehedus toob filmi vaatajale lähedale. Väga lähedale.

Trööst laulust

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles