Andrus Villem: vaikus enne tormi

Andrus Villem Foto: Toomas Huik

Gruusia arengusse on saabunud varem nägemata periood. Esmakordselt on Thbilisis tänavad meeleavaldajatest tühjad. Ei mäletagi ajajärku, kui parlamendihoone ees Rusthaveli prospektil puudunuks protestijad või telkides streikijad. Nad olid seal alati nagu kindel vaatamisväärsus, olgu see 1991. aastal uue Gruusia esimese presidendi Zviad Gamsahhurdia, 1990ndatel Gruusiasse naasnud ja presidendiks valitud Eduard Ševardnadze või rooside revolutsiooni juhi Mihheil Saakašvili valitsemisaegadel. Koos meelsuse avaldamine on Gruusia rahvusliku temperamendi eripära avaldumise üks vorme. Ja järsku seda ei ole.

Lihtsustatult võiks põhjenduseks tuua parlamendi üleviimise Khuthaisisse. See on Tartu-laadne väikelinn, kuigi ilma ülikoolita. Geograafiline lähenemine on ehk liialt lihtne, sest enamik suursaadikuid resideerib ikka Thbi­lisis ja vana parlamendihoone seisab püsti sama koha peal.

Kui võtta valimiste tänavavaikuse aluseks parlamendi koosseis, mida põhjustaks vaid ühe poole mäekõrgune üleolek, siis seda tegelikult ei ole. Jõudude vahekord 60:40 uue koalitsiooni kasuks pole tekitanud vanade olijate poolt mingitki vastureaktsiooni. Vastupidi. Saakašvili leppis üsna kiiresti oma partei valimiskaotusega ja on jäänud kaitsepositsiooni. Justkui peaaegu kõik kaotanud, peale presidendiameti, on Saakašvilil taskus mitu trumpi.