Juhtkiri: Tammsaare kui allikas

Foto: Urmas Nemvalts

Eile täitus 135 aastat eesti kirjandusklassikutest suurima, A. H. Tammsaare sünnist. Seda tähistati mitmel moel.

Kultuuriminister avas Vikerraadios oma etteastega lugemisketi «Hansenist Tammsaareni». Tammsaare muuseum Vargamäel Albus kuulutas välja Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia järjekordse laureaadi, Tammsaare muuseum Tallinnas avas näituse «A. H. Tammsaare ja maailmakirjandus», Variuse teater tõi lavale Heidi Sarapuu uue näidendi «Kui me elasime raamatukogus…», mille peategelased Tallinna keskraamatukogu legendaarne direktor Aleksander Sibul ja sama legendaarne lugeja – härra Hansen.

Tammsaare sünniaastapäeva tähistamised pole pelgalt rituaalid, nagu seda ehk nii mõnegi teise tähtpäeva puhul peame tunnistama. Pigem on see otsekui käik peaaegu et piibelliku allika juurde. Allika juurde, mille voolus peegeldub kirkalt Eesti taluilma lugu, peremeheks olemise valu ja vaev ning Eesti ühiskonna saatus 20. sajandi esimestel kümnenditel – kõik see omakorda asetatuna igiinimliku tõe ja õiguse, armastuse ja õnne otsingute raamistikku, elu hapruse ja visaduse kaaludele.