Eesti Töötukassa juhatuse liige Pille Liimal ütles täna riigikogus, et kõige rohkem takistavad puuetega inimeste tööturule kaasamist vähene teadlikkus ja eksiarvamused.
Pille Liimal: puuetega inimeste töötamist takistavad enim eksiarvamused
31. jaanuar 2013, 13:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liimal ütles erivajadustega inimeste tööturule kaasamise arutelul esinedes, et kui tööealistest inimestest on üldse hõivatud kaks kolmandikku, siis pikaajalise haigusega ja puuetega inimestest üksnes kolmandik. Tema sõnul on neid töövõime kaotusega inimesi, kes on tööturult täielikult kõrvale jäänud ehk kes ei tööta ega otsi ka tööd, enam kui 40 000.
Ühe põhjusena, miks puuetega inimesi on tööturul vähe, nimetas Liimal takistusi hea hariduse saamisel. Tema sõnul on puuetega inimeste võimalused viimaste aastatega küll tublisti avardunud, kuid erialaste oskuste omandamine on paljude tugiteenuste puudumise tõttu siiski piiratud.
Liimal märkis, et Eestis on välja arendatud mitmesuguseid rehabilitatsiooniteenuseid ja programme, kuid samas on tööealiste puuetega inimeste rehabilitatsiooniks ette nähtud kolm-neli miljonit eurot aastas ja sellestki kulub suurem osa rehabilitatsiooniplaanide koostamiseks, kus on kirjas kõik need teenused, millele tegelikult inimestel juurdepääsu ei ole.
«Sama asi on isiklike abivahenditega, mille jagamine ei vasta täna vajadustele. Ometi sõltub sageli just isiklikust abivahendist, selle kvaliteedist see, kas inimene saab üldse aktiivset elu elada ja kas ta saab tööl käima hakata,» rääkis ta ja tõi näiteks juhtumi, kus töötukassal tuli osta buldooserijuhile uus jalaprotees, sest hoolekandevahenditest saadud protees ei pidanud tööle vastu ja uut jalga pidanuks ta ootama vähemalt kaks-kolm aastat.
Liimal rõhutas, et sotsiaalteenused on väga olulised selleks, et puuetega inimesed saaksid hakata tööle minemisele üldse mõtlema. «Liikumispuudega inimene ei tule selle pealegi, et tööd otsida, kui ta ei pääse oma kodustki välja, sest pole kodu kohandamise teenust, kui ei ole sotsiaaltransporti, kui ei ole näiteks isiklikku abistajat, kes teda toetab. Kuulmispuuetega inimesed ei saa hakata tööd otsima, suhelda kas või töötukassaga, kui neil ei ole kasutada viipekeele tõlgi abi,» lausus ta ning lisas, et sotsiaalhoolekande seaduses on teenustest küll pikk loetelu, kuid kahjuks on need olemas vaid paberil või saadaval vaid projektipõhiselt ja näpuotsaga.
Tema hinnangul ei soodusta aktiivsust ka praegune töövõimetuse määramise ning pensionide ja toetuste süsteem. «Kõige rohkem siiski, arvan, takistab puuetega inimeste töötamist vähene teadlikkus ja eksiarvamused. Levinud on ikkagi veel arvamus, justkui puuetega inimesed ei suuda töötada või kui nad töötavad, siis kindlasti ei ole nende töö samaväärne või niisama tulemuslik kui teiste inimeste töö,» märkis ta.
Liimal lisas, et nende hoiakute muutmisel on tööandjatel suur roll, ehkki suhtumine peaks muutuma kogu ühiskonnas. «Iga inimene on ainulaadne ja iga inimene on väärtus. Kui me märkame inimest ja tõstame esile tema omadusi, tema oskusi, tema väärtusi, mitte ei osuta puudele ja erisustele, siis tegelikult olemegi juba, ma arvan, maha lõhkunud päris mitu head meetrit seda müüri, mis täna puuetega inimesi tööotsingust ja tööturult eemal hoiab,» ütles ta riigikogus toimunud arutelul.
Lisaks temale esinesid erivajadustega inimeste tööturule kaasamise arutelul ettekandega MTÜ Abikäsi juhatuse liige Indrek Ülper ja riigikogu sotsiaalkomisjoni juhtiv Margus Tsahkna.