Tiit Pruuli: Alžeeria. Põgenemine

Liiklusmärk kõrbes. Foto: Erakogu

Kümne aasta eest veeresime autodega Põhja-Aafrikas. Olime tulnud Liibüast Alžeeriasse ja meie soov oli pääseda Marokosse, aga piir kahe riigi vahel oli suletud juba 1995, ajast, kui islamifundamentalistid ründasid Marokos Hispaania turiste. Kuna ründajad olid pärit Alžeeriast, saatis Maroko enamiku alžeerlastest välja. Alžeeria sulges selle peale igasuguse piiriületuse maismaal. BBC korrespondent Alžiiris soovitas tungivalt sõita laevaga Hispaaniasse, ja sealt siis tagasi Marokosse. Meie ajagraafik ei lubanud aga selliseid siksakke.

Teist võimalust pidas enamik kohalikke asjatundjaid, kellega rääkisime, võimalikuks vaid teoreetiliselt – sõita läbi kõrbe lõunasse ja siseneda Marokosse Mauretaania ja Lääne-Sahara territooriumi kaudu.

Selleks tuli läbi rääkida sealkandis üle veerand sajandi Maroko valitsusega iseseisvussõda pidava Polisarioga, kel oli Alžeerias n-ö saatkond. Ehkki kehtis vaherahu, oli see sisuliselt sõjapiirkond, suur osa kõrbest on siiani kaetud maamiinidega. «Keegi pole sellist reisi teinud, ajakirjanikud, kes tahavad Lääne-Saharast, näiteks põgenikelaagritest, lugusid kirjutada, lendavad sinna lennukiga. Maad mööda ei minda kunagi,» hoiatati. Teadsime, et üks mees oli sõitnud mõni kuu varem selle tee läbi vastupidises suunas: Marokost Alžeeriasse. See oli BBC staar Michael Palin oma meeskonnaga. Aga ta ei olnud sõitnud Polisario aladelt Põhja-Alžeeriasse, vaid liikus edasi Malisse, Timbuktusse. Mali oli tollal rahulik …