Meistri käega kirjutatud lood

Raamat Ülo Pikkov «Vana prints Foto: Repro

Aauhinnatud animafilmide režissöör Ülo Pikkov on suurepärane lugude jutustaja. Seda tõestab jõulude eel ilmunud romaan «Vana prints», mida pean eelmise aasta suurimaks kirjanduslikuks üllatajaks. Nagu pealkiri viitab, mängib Pikkov kõigile teada Saint-Exupéry «Väikese printsiga», ja see mäng on ootamatu ja nauditav.

Juba romaani algus on värskendav, samas ülimalt eluline – Pariisi konverentsile lennanud mehel kaob pagas, kogu reisiks vajalikku infot sisaldava mobiiltelefoni aku tühjeneb, takkapihta näppab varas mobla. Aga Pariisi komandeeritu ei lase end häirida, tal pole ei raha, kontakte ega ka teadmist, mida teha või kuhu minna, aga ta tunneb end hoopiski vabanenuna, istub Luxembourgi aias pingile ning vaatab Pariisi tuvisid ja inimesi.

Ent «Vana printsi» õige lugu läheb lahti siis, kui pingi juurde astub mees, kes palub komandeeringule sõitnud tegelasel joonistada hammas. Tellija ei jää pildiga enne rahule, kui paberile ilmub lihtne valge karp… See nõudlik vanamees ongi vana prints, Pikkovi loo kangelane. «Vana prints» on kirjutatud suure armastusega. Ja seda just nimitegelast, vana printsi silmas pidades. Pikkovi kiindumus oma tegelasse muudab romaani õrnaks-armsaks. Samas pole tegemist mingi ninnunännu-looga. Vastupidi. Vana printsi elukaar on sügavalt traagiline – ilmasõda võttis mehelt vennad, aga ka nooruse ja kõik järgnevad aastad. Tal, sitkel juurikal, polnud tulevikku ega ka olevikku. Aga vana prints elas ja oli, sest tal oli kaktus, mis ei saanud temata hakkama.