David Vseviov: asiaatidest, muistsest ajaloost ja keelte sõjast

David Vseviov
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Vseviov
David Vseviov Foto: Priit Simson

Mõnikord tekivad kummalised seosed. Mitte niivõrd ajas ja ruumis eraldatud sündmuste kui mingi nendega kaasneva tonaalsuse vahel. On ju selge, et mõni päev tagasi kõigist meediakanalitest kostnud üleskutsel olla valvas ja teavitada viivitamatult Eesti territooriumile illegaalselt sisenenud asiaatide märkamisest puuduvad igasugused sisulised kokkulangevuspunktid 1930. aastate NSV Liidus NKVD poolt väljastatud samalaadse korraldusega ­GULAGi territooriumil elavatele põlisrahvastele. Ning loomulikult ei seisne vahe vaid selles, et tol ajal ja seal lubati iga tabatud laagripõgeniku eest preemiana paar kilo soolaheeringaid ning tänasel päeval ja meil siin ei lubatud midagi. Tegemist oli ju vabaduse ja demokraatia skaalal meist hoopis teises otsas paikneva stalinliku riigiga, kus inimelu hinda võiski vabalt väljendada suvalistes ühikutes – ka soolaheeringates.

Kuid vaatamata sellele põhimõttelisele erinevusele on nende kahe, ajas ja ruumis erineva sündmuse vahel ikkagi aimatav mingisugune sarnasus. Tonaalsuses ja  üldises arusaamises. Arusaamises sellest, nagu maailm oleks jätkuvalt vaid kahe vastandliku alge – Jumala ja Saatana, headuse ja kurjuse ning valguse ja pimeduse – võitlustandriks. Kohaks, kus antud näite puhul olid ühed (muuseas ilmselt oma enamuses mitte tühiste muredega inimesed) määratud olema tagaaetavate ja teised tagaajajate rollis. Ühed kuulusid meie ja teised nende hulka.

Loomulikult ei tähenda ülalöeldu, et illegaalseid piiriületusi ei peaks takistama ja riiki sisenemiseks ettenähtud korra rikkujaid karistama, kuid vähemalt mõningatki inimlikku huvi selle vastu, miks kaugelt tulijad on sedavõrd riskantse teekonna ette võtnud, oleks võinud mingilgi viisil üles näidata. Seda enam, et kes siis ikka suudaks neid paremini mõista, kui mitte riigi elanikud, kelle eneste ajalugu on suhteliselt hiljutisel ajal olnud sisuliselt põgenemise looks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles