Kalle Muuli: liikumatu eskalaator

Tallinna postimaja eskalaator, keskel Kaarel Kurismaa kineetiline objekt. Foto: filmiarhiiv

Laulva revolutsiooni künnisel, talvel 1988, lammutati Tallinna Postimajas üks nõukoguliku potjomkinluse absurdsemaid sümboleid, ENSV esimene ja ainus eskalaator, mis oli vihastanud ja naerutanud rahvast juba aastaid.

Moskva olümpiamängude purjeregati puhuks Tallinna ehitatud hoonetest oli postimaja üks tagasihoidlikumaid, kuid kompartei tahtis sealgi kapitalistidele võimalikult sügavat muljet avaldada. Nii pidi selleski Viru hotelli vastu vana bensiinijaama asemele ehitatud hoones olema midagi täiesti erilist.

Postimaja (arhitektid Raine Karp ja Mati Raigna) esimene korrus oli kaugekõnekabiinide päralt. Veerand sajandit tagasi tuli ENSV piiri taha helistamiseks sõita kesklinna, tellida operaatorilt kõne, oodata järjekorras ja lõpuks, kui ühendus saadi, pugeda kitsukesse kabiini, kus asus telefon. Kaugekõnet sai tellida ka kodutelefonilt, kuid sageli ei tahtnud see õnnestuda ja enamikul inimestel polnudki kodus telefoni.