Tundmuste arheoloogia: Eesti armastuse eripära

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maria Talihärm
Maria Talihärm Foto: Erakogu

Maria Talihärm ja Tiit Kuuskmäe küsivad, mida tähendab armastus eestlaste jaoks, kes, nagu selgub, «armastust» oma sajanditepikkuses rahvaluules isegi ei maini.

Euroopa Filmiakadeemia valis 2012. aasta Euroopa parimaks filmiks režissöör Michael Haneke linateose «Armastus» («Amour»). Hiljuti sai sama teos Ameerikas parima võõrkeelse filmi Kuld­gloobuse. Seiskem kinogurmaanide sümfoonilise kiituse saatel hetkeks tõtt «armastuse», meie aja kangelase, õnne sünonüümi ja ideaalide etaloniga, mis levib kõikjal, kuid millele on pea võimatu sõrme peale panna.

Armastusele pärani silmi otsa põrnitsedes avastame, et tema ühikuis meid hinnataksegi. Armastusest pungitab muusika ja luule, teater ja kujutav kunst paleo­liitikumist postmodernismini. Tema nimel on tapetud ja hinge heidetud ning tema tõestuseks kalleid kaupu vahetatud. Armastuse veatu väljenduse leidmisest on tehtud üks meie aja elu eesmärke.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles