Veendunud lillelaps

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aleksandr Dormidontov.

FOTO: Raigo Pajula

Tallinlane Aleksandr Dormidontov püüab läinud sajandi 60ndatel omaks võetud hipielu elada ka praegu. Omal ajal kutsusid võmmid teda lausa hipide presidendiks.
 

Hommikul: see pilt on tehtud läinud sajandi seitsmekümnendatel ühe järjekordse seltskondliku matka koidikul.

FOTO: Raigo Pajula

Esimese kaasaga: Monika oli Aleksandri esimene abikaasa. Pilt on tehtud mehe Nõmme kodu juures.

FOTO: Raigo Pajula

Aleksandr Dormidontov (62) on paljudele tuntud kui siinsete venelaste ajaloo ja eluolu uurija ning arhivaar. On ju ka tema ise siinne põlisvenelane, kelle esivanemad saabusid Eestisse juba üheksa põlve tagasi.

«Mis päev täna on?» küsib Dormidontov, kui intervjuud kokku lepime. Mis sütitab väikese ohutunde – äkki pole hingelt hipile ajal ja ruumil seni mingit tähtsust? Õnneks eksin. Täpselt kokkulepitud ajal ja kohas ulatab ta terekäe.

Pikkade juuste ja vägagi noorusliku olemisega mees peab Tallinnas Narva maanteel salong-arhiivi, kus seinad maast laeni väärt teoseid täis pikitud, nurgas annab sooja pursuika ning boheemlik segadus loob mõnusa tunde.

Headus, armastus, matkad ja muusika
Hipiliikumine tekkis 1960ndatel USA noorsoo hulgas ning see oli suunatud kodanliku tarbimisühiskonna vastu, relvadeks lihtsus, siirus, vägivallatus ja armastuse kultus. Võiks küsida, et mis oli sellel kõigel pistmist nõukogude noortega, aga oli ikka küll.

See oli passiivne protest Nõukogude elukorralduse vastu, pealegi oli käes Hruštšovi sulaaeg. Dormidontov meenutab, et isegi kommunistlikuks nooreks ei sunnitud toona koolis kedagi – märgi panid rinda ja pühalikku tõotust lugesid vaid need, kes tõesti kommunismiideesse uskusid.

«Võtsime omaks mõtlemise, et parem on, kui meie ei sega «neid» ja «nemad» meid. Ehk et elan nii, nagu õigeks pean, aga midagi kriminaalset ei tee,» võtab ta lühidalt kokku.

Noori, kellele alternatiivne hipiliikumine koos selle juurde kuuluvaga meeldis, ühendas aga eeskätt vabaduseihalus ja rokkmuusika, mida esindasid The Beatles, Rolling Stones, Led Zeppelin, Joe Cocker, Genesis, Black Sabbath, Yes ja Creedence Clearwater Revival, meil Eestis ansambel Virmalised.

Pikajuukselised lilleliste särkide, murumütside, vestikeste, käenöörikeste ja alt laienevate trompetpükstega tüübid tundsid üksteist kontsertidel ja festivalidel kaugelt ära ning hoidsid kokku, olid sa siis pärit Lätist, Leedust, Piiterist või mujalt.

Woodstocki festivali külastamisest võisid meie noored muidugi vaid unistada, aga meelsus oli ikka ühtviisi  ülevoolavalt sõbralik, kaklemine ei tulnud kellelegi pähe. Kambakesi – enamasti teati üksteist vaid hüüdnime järgi – oli äge autostopiga teise Nõukogude Liidu otsa põrutada, ning aja kulgemisel polnud tõesti mingit tähtsust. Peaasi, et oli chill olla ning kaaslased huvitavad ja intelligentsed.

«Matkasime, mängisime pilli, vahel panime peeti (portveini – toim), kui oli, tõmbasime kõhvi (kanepit – toim), ja seda oli vabalt saada,» meenutab Dormidontov.

«See kasvas ju lõunas igal pool – Leedust kaugemal nii kalmistutel kui ka prügimägedel, ja kuigi see oli kibe, sai ikka tõmmatud. Kõige parem oli aga kraam, mida poisid Aasiast tõid. Ega 60ndate lõpul ja 70ndate algul seda värki kontrollitud, keegi ei saanud arugi, mis suitsu sa teed. Kes tõsist narkotsi tahtis panna, kasutas aga apteeke või hullumaja tablette. Olen paar korda ise ka proovinud, aga mulle see ei istunud.»

Pikad juuksed lõigatagu maha!
Tüütu jama, mis lillelapsi nõukaajal kummitas, oli seotud pikkade juustega. See Metsikust Läänest tulnud mood oli riigivõimu esindajatele, aga ka koolis ja kultuuritöötajatele pinnuks silmas. Tõsiasi, et pikki juukseid kandsid ka Dormidontovi preestritest vaarisad, ei huvitanud kedagi.

«Meil oli võmmidele alati midagi vastu öelda. Võtame või pikkade juustega Karl Marxi. Selle peale vastati, et ega sina Marx ole, sina pead ikka nõukogude inimese moodi välja nägema. Aga Baltikumis oli tänu siinsele väikesele kultuuriruumile tegelikult lihtsam, tihti ka seetõttu, et paljude parteilaste lapsed olid samuti hipid,» räägib Dormidontov. Ja meenutab samas juhust, kui ta oma pikad lokkis kiharad suhkruveega kokku määris ja klambritega peadligi kinnitas. Ühe korra on ta pikkade juuste pärast 10 päeva isegi arestimajas istunud.

Teine jama võis olla seotud nn hulkurlusega, sest kõik nõukogude inimesed pidid käima tööl. Teadupärast armastasid hipid aga elada kommuunides ning palgatööst lugu ei pidanud. Aleksandr Dormidontov elas – nagu praegugi – Nõmmel eramajas, ning tema sai endale kommuunielu lubada.

Maki võis põhja keerata ja pidu alata. Üle kolme päeva see aga kesta ei tohtinud, õigemini ei tohtinud seltskond rohkem koos viibida – seaduse järgi tuli kas lahkuda või end ametlikult elamispinnale registreerida.

Kuidas olid aga lood hipide kuulsa seksuaalse vabameelsusega? «60ndate lõpul oli moraalne seis kolhoositaoline. Kõik magasid ühe teki all,» selgitab ta. «Eks nad (naised – toim) kõik ringi mööda käisid. Aga siis polnud ju suguhaigusi ka, need tulid tunduvalt hiljem. Ja ma ei näinud selles toona mingit amoraalsust, sest noh, noor inimene, tagasi maale, linn on paha, rikkus on paha, luksus on paha …»

Dormidontovil õnnestus kuuluda selliste nõukogude hipide hulka, kes aastakümneid üheksast viieni kestvat palgatööd vältida suutsid. Õigemini tuli seda küll ette, aga väga vähe. Mõnda aega tootmiskoondise Lembitu moeateljees rätsepana töötanud, avastas ta, et kodus teenib mitu korda rohkem. «Näed, varsti on pensiaeg käes, aga mul polegi staaži täis,» naerab ta nüüd.

Põhiliselt spetsialiseerus noor rätsep alt laienevate ja hiljem teksapükste õmblemisele, samuti huvitas tellijaid mitte üldlevinud mustvalge, vaid moekas värvikirev riietus. Kangas tuli kliendil muidugi endal muretseda, teksariiet sai rätsepmeister aga tuttavatelt meremeestelt. Siiski: neetide ja firmasiltide muretsemine jäi taas tellija mureks.

«Raha oli. Võisin endale lubada vanade ajalehtede, fotode, postkaartide, paberraha ja markide kollektsioneerimist, kuid enim huvitas mind meie perekonnakroonika. Isegi koolis seletati mulle varakult, et ma pole nõukogude inimene, vaid valgekaartlane,» muheleb mees. Raha sai ka vanade asjade müügist, sest isegi sel kaugel ajal tegutsesid siin-seal vana kirjandust müütavad antikvariaadid.

Hipide renessanss
«Tead, nii on välja kukkunud, et hipide elustiil on mul säilinud, see on mul krooniline,» muigab Dormidontov. Ülal on ta end suutnud seniajani kenasti pidada, samas on õnnestunud jääda igati sõltumatuks – teeb seda, mida tahab. «Vabadust olen alati armastanud, ja mida rohkem seda on, seda parem,» nendib ta.

«Mida vähem tööd, mida teen kellelegi teisele, seda parem, sest see ei ole ju vabadus. Nii ma elan – sissetulekut ei ole, aga vahel ikka ostetakse mõni raamat või postkaart.»

Kuigi hingelt hipi, on Aleksandr Dormidontov kaks korda abielus olnud. Algul eestlanna Monikaga, siis Lenaga Ukrainast. Vanemad lapsed, poeg ja tütar, on juba üle 30 aasta vanad ning poeg elab USAs, teisest abielust sündinud tütar otsustas – nagu tema isagi – 16-aastasena iseseisvaks hakata ning õpib nüüd välismaal. «Lapsed tulid mul toredad, võib-olla sellepärast, et naised olid toredad,» kostab vanaisa seisusesse jõudnud hipi.

Mis on aga saanud kaaslastest? Dormidontov ütleb, et paraku pole just paljud tema rahvuskaaslased enam elavate kirjas, sest mitmetest said narkomaanid, kelle allakäiku keegi peatada ei suutnud. «Hiljem sain aru, mispärast.

Probleem on selles, et mina olen põline venelane, intelligentsuski aitab inimväärikust mitte kaotada. Eestlastelgi on siin juured, aga neil neid polnud. Nad sülitasid oma elule ja hakkasid paadialusteks. Oli aeg, mil suviti süstiti endale «mustalt» mooni, ja see pani tohutult inimesi magama,» põhjendab ta.

Viimastel aastatel on aga tänu Facebookile paljud omaaegsed sõbrad üksteist taas leidnud. Isegi need, kes elavad Lätis, Peterburis, Moskvas või pesitsevad kusagil läänes. «See on nagu renessanss,» kostab Dormidontov.

Inimesed, usuvad nad kõik, on enamikus ikka pigem head ning kurjust leiab ilmast kindlasti vähem kui arvatakse.

Tagasi üles