Riigikogu keskerakondlasest liige Yana Toom (46) räägib, kuidas tema arvates eestlased endiselt ei taha venelasi omaks võtta ning miks lõimumisest midagi välja ei tule.
Yana Toom: ma ei öelnud midagi valesti!
22. veebruar 2013, 00:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks teie nimi kirjutatakse Y-ga, varem oli ju J-ga Jana?
Oli varem J-ga, jah, aga mul oli Vene kodakondsus ja neil on mingipärast vahel prantsusepärane kirjaviis, nii muutus jott igrekiks. Siis, kui sain Eesti passi, käsitleti minu soovi panna J-täht nimemuutusena ning küsiti raha, ka aega oli vaja. Lõin selle peale käega, pole ju vahet.
Selles paari nädala taguses Russkij Reportjori artiklis, millest suur sõnasõda tõusis ning mis rääkis muu hulgas ka eesti keele ja rahva väljasuremisest, ütlesite ühes kohas, et Eestis on «soine». Mida see «soine» tähendab?
See Vene ajakirjanik küsis minu käest, kas on igav ja sellise emotsiooniga, millest ma hästi aru ei saanud. Mina pidasin aga silmas seda, et kõik on omavahel kuidagi seotud, emotsionaalselt või muud moodi, et kõik on omavahel tuttavad. Mingit rutiini pidasin silmas.
Kas Eestis on midagi head ka?
Ikka.
Ma küsin sellepärast, et eelmainitud artikli põhjal jääb küll mulje, et meil on kõik halvasti, et Eestis on kõik kehvasti ...
Mis on head Eestis? Hmm ... Eesti on mu sünnimaa. Tallinn on mu kodulinn. Ma väga armastan Tallinna. See on see koht, kus ma tahan elada.
Kodumaa, sünnimaa, aga on siin selles süsteemis ka midagi head, viisis, kuidas Eestis elatakse?
Kirjutasin just sellel teemal Den za Dnjomile, et mis on Eestis hästi ja mis halvasti. Paningi kirja, et parim asi Eestis on iseseisvus, et saavutasime ja hoiame seda, et oleme Euroopa Liidu riik ...
Teie pooldate, et Eesti on Euroopa Liidus?
Absoluutselt.
Ütlesite selles juba kurikuulsas artiklis, et eesti keel ei saa võita ...
Ma olen intelligentne inimene ega väljenda ennast lihtlausetega. Me vestlesime üle kolme tunni. See ei ole minu stiil, minu mõte oli see, ja olen seda ka öelnud, et pole mõtet kultuuriliselt sõdida. Tänapäeva Euroopas ei saa kultuurisõjas olla võitjat.