Miks nii? Miks mitte panna kogu oma kirjutamise aeg ühele kaardile, st ühele raamatule? Aga sellepärast, et kirjutamine ei allu Exceli tabeli reeglitele, st maksimaalsele ratsionaalsusele, ning üks ja sama teema otsib väljendust erinevates vormides. Ausõna, ma võitlesin päris kõvasti vastu sellele, et keset romaani kirjutamist hakkasid välja ronima mingid luuletused.
Õnneks märkasin targemate käest uurida, kuidas selle romaanikirjutamisega nüüd õigupoolest on, ja Islandi kirjanik Kristín Steinsdóttir, kes on kirjutanud igasugu raamatuid, rääkis mu küsimusele islandi kombel vastuseks mõistujutu sellest, kuidas tema seisis kord sarnase dilemma ees ja otsustas siiski selle vahepealse asja ka üles kirjutada – ja ennäe imet! Pea see juhtuski, et see kentsakas tegelane mõne aja pärast tema romaanigi sisenes. Siis ma enam ei võidelnud ja läks nõnda, et peagi on võimalik lugeda iseäralikku triloogiat, mis koosneb luulekogust, lasteraamatust ja romaanist. Kõik omavahel läbi põimunud niihästi temaatiliselt kui ka tekstuaalselt. Esimesed kaks on juba ilmunud.
Tõlkimine mulle aga meeldib, olen seda teinud pikki aastaid, ja oskusi ei saa lasta rooste minna. No ja selle kõige vahele ja ümber jääb lugemata arvul töötöötunde, ikka päevas 10–14, vahel rohkemgi. Sellise töötegemise kõrvalt aga ei kirjuta suurt midagi. Sellise töötegemisega on inimesel kaks olekut – töö ja surm. Tööd tuleb teha selleks, et osta aega. Aega on vaja selleks, et kirjutada raamatut. Puhkust kui sellist olemas ei ole. Ei ole nädalavahetusi ega mingit nelja nädalat. Ühe suvise nädala olen ikka valutava südamega lubanud. Hajutamaks hirmu, et muidu ei ole enam midagi valutada.
