/nginx/o/2019/03/25/11895150t1h2d30.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/03/01/1613488t1h0dcf.jpg)
Täna 25 aastat tagasi naasis Kanada miljonilinnast Calgaryst kodumaale kahevõistleja Allar Levandi, kaelas üks kõige säravamaid medaleid, mille Eesti sportlased olümpiamängudelt võitnud. Ei olnud see kuld ega isegi mitte hõbe, ometi võeti Levandit vastu kui rahvuskangelast.
Eelmisest taliolümpia medalist, Ants Antsoni uisukullast kippus mööduma juba veerand sajandit. Kuid üldrahvaliku vaimustuse põhjus polnud ainult pikas pausis. 1988. aasta märtsis, uue ärkamisaja koidikul oli Levandi kolmas koht rahva eneseusu kinnitajana ja inimeste ühteliitjana rohkem väärt kui olümpiavõit mõnel teisel ajal. Rahvas vajas kangelast ja see kangelane tuligi – valge kauboikaabu uljalt kuklas, terve NSV Liidu ilusaim iluuisutaja käevangus. Nagu oleks Kalev koju jõudnud.