Laurentsiuse (Lauri Sillak) kuraatoriprojektis on iga osaleva kunstniku puhul tegu omamoodi anonüümse altariga oma loomingulisele kreedole. Nagu Püha Neitsi Guadalupe pildikummardajad Hispaanias ja mujal, kel on vaja abi saamiseks pöörduda kellegi võimsama poole.
Nii võibki klassikuid, keda need autorid reflekteerivad, võrrelda jumalike päästeinglitega, mille kütkes olles on justkui võimalik seeläbi ennast lunastada. Õnn peitub juba selles, et klassikud on õnneks kõik maisest ilmast lahkunud ning uutel loojatel on vaba voli kõike oma nägemuse järgi interpreteerida.