«Shreki» loosse on sisse kirjutatud paras annus lustakust, kuid üks asi on animatsioon ja teine kogu lugu lauludes, tantsudes ja elusuuruses. Loo tõmbab kohe käima pisiintriig, kui Shreki loo jutustamisele lõikab vahele printsess Fiona lugu, andes aimu, et neid kaht väga erinevast maailmast pärit tegelast võib teineteisega märksa rohkem siduda kui esmapilgul arvata võib.
Lavakujundus näib algul tagasihoidlik, kuid värvikad karakterid ja esitus täidavad suure lava samm-sammult. Päris väikesed lapsed väsitab kaks ja pool tundi ära, kui tahes kaasakiskuv laval toimuv on või ei ole, kuid nelja-viiesed peavad vapralt vastu ja varasemal filmikogemusel on selles oma osa.
Ehkki suurem tähelepanu muusikali etendumise eel on olnud Sepo Seemani sookolliks grimeerimisel, raskel maskil ja kehaballastil, on vähemalt sama suur roll eeslit etendaval Mart Müürisepal, kel tuleb sageli peaaegu sõna otseses mõttes nahast välja pugeda, et Shreki tähelepanu ära teenida.
Tõelise silmamoondusega on hakkama saadud pikka kasvu Taavi Tõnissoni surumisega pisikese päkapiku Lord Farquaadi lavakehasse – näitleja muutub nukuks iseenda kätes, veel õigem oleks öelda jalgades, ja need on viimastel kuudel ilmselt kõva trenni saanud. Ainsateks nii-öelda päris nukkudeks on üks linnuke metsas ning printsessi valvav draakon, mida peab vedama ja liikuma panema suisa kolme vilunud nukunäitleja jõu ja osavusega.
Pigem lakoonilist lavakujundust täiendab äärmiselt värvikas muinasjutukangelaste seltskond, kelle seast võib üksnes NUKU muusikaliversioonist leida Klaabu või Naksitrallid. Paraja paroodiaga saab hakkama puuhäälega Rolf Roosalu Pinocchio rollis – kui välimääraja tüüpi (pooltel näitlejatel on täita mitu rolli) kavalehelt seda välja ei loeks, siis ei aimakski. Ehkki istusime pea tagareas, kattis mu kuueaastane tütar kõrvad kätega. Hirmus kriiskamine tõepoolest!
Ent põnevaid osatäitmisi kirju muinasrahva seas leidub veelgi: Rosanna Lints, Triinu Taul, Tormi Kevvai jpt. Kohati mõjub nende askeldamine palaganina, aga teisalt tasakaalustab see aeglasema mõtlemisega Shreki. Nunnumeetri panevad käima muusikali kaasatud lapsed väikese Shreki ja väikese Fionana. Väikseid tüdrukuid paelub kohe kindlasti tornis korraga kolme eri vanuses võluva printsessi nägemine, kes kõik oma printsi ootavad.
Pole Shreki, pole ka nalja. Vahvaid kilde on pikitud tervesse etendusse, neist kõige aktuaalsemad panevad kulmu kergitama, et kas tõesti võib etenduste perioodil tekst varieeruda vastavalt ilmasündmustele. Ent humoorikust õhkub ka karakteritest endist. Mida iganes Farquaad ei teeks või ütleks, on teda raske tõsiselt võtta, suuresti Taavi Tõnissoni osava, rolli sobiva vinguva tooni tõttu.
Mõni etteaste on aga sedavõrd tõsine ja lihvitud, et sobiks mõnda täiskasvanute (nuku)etendusse. Nähtamatu nukujuhina on oma töö teinud koreograaf, kes on pannud näiteks Fiona (Nele-Liis Vaiksoo) koos hiirtega steppima. Tõsidust annab tõelise žestina päris orkestriauk, mida täidab teiste heade muusikute seas Terminaatori laiendatud koosseis.
Shreki loost jäävad meelde tarkuseterad, millest olulisim on, et õnnelik võib olla igaüks. Siiras sõnum ja lustakas elamus, mis sobib hästi üht nädalavahetust kogu perega sisustama. Laulud on kaasakiskuvad ja esitused head, kui vaid mikker õiges kohas suudab püsida.
Muusikal «Shrek»
Esietendus 31. märtsil Nokia kontserdimajas. Etendused 25. maini.
Nukuteatri lavastus põhineb Dreamworksi samanimelisel animafilmil ja William Steigi raamatul.
Lavastaja Ain Mäeots (Vanemuine), kunstnik Reili Evart, muusikajuht Kaire Vilgats-Lõhmus, koreograaf Andre Laine
Osatäitjad: Sepo Seeman, Nele-Liis Vaiksoo, Mart Müürisepp, Taavi Tõnisson, Rosanna Lints, Maria Rander või Gunilla Els Miller, Mihkel Mattias Lõhmus või Gulliver Kenn Pai jpt.