/nginx/o/2019/06/05/12233042t1h913f.jpg)
/nginx/o/2013/04/11/1685672t1hd981.jpg)
Kui panna internetti sisse otsisõna shamanism, siis hüppab kõikvõimsast maailmavõrgust hetkega välja pool miljonit teemalehekülge. Aga need ei ole mitte etnograafilised ülevaated, vaid enamasti ikka müügikuulutused, kus rohkem või vähem isehakanud šamaanitsejad püüavad meelitada teid meelerännakutele, leidma iseendaga tasakaalu, ostma kirgastavat lavendliõli või ahvatleda muu sellise nüüdisaegse šarlatanlusega.
Üks mu šamaanikogemus pärineb Mongooliast. Aga šamaanideks polnud mitte halka-mongolid, vaid dukhad – pisike rahvusrühm, keda on Lõuna-Sajaanide nõlvadel alles vaid mõnisada inimest. Me jõudsime üle mägede ja läbi soode ratsutades dukhade juurde täpselt sel ajal, kui taevamärgid lubasid ametisse panna uue nõia. Selleks oli Ulaanbaatarist kohale saabunud sama hõimu liige, pealinnas šamaanina leiba teeniv Tumuguu, põlisest šamaaniperest pärit naine, kelle ülesandeks oli noorem ametiõde vaimude maailma sisse viia.
See oli kolm päeva vältav tseremoonia. See oli tseremoonia omadele, mitte võõrastele näitamiseks mõeldud. Esimese päeva magasime sõna otseses mõttes maha, ei teadnudki, mis kõrval olevas püstkojas teoksil. Alles öösel kuulsime trummi, joigu ja saime aru, et toimub miskit salapärast. Teisel ööl lubati meil vaikselt tipi seina ääres istuda ja pealt vaadata, aga muidugi ei mingeid fotoaparaate ega videokaameraid.