Ajaloost valutab pea

Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Eesti ajalugu tuletab end iga päev meelde, vahel kõva ragina, ent põhiliselt tasasema naginaga. Ta sünnib ja muutub me silme ees. Vist mitte ükski humanitaar­ala ei heida väljakutseid võimule ja vaimule nii kaelamurdvalt kui HISTORIA. Historia mühiseva jõe kallastel kõnnime ju kõik, ta puudutust tajub igaüks. Kuid mitte ühtemoodi. Nagu kõigil on oma elulugu, võib hea tahtmise korral üldistades mõelda, et igal inimesel on oma ajalootunnetus või arusaam ja kahtlemata mingid teadmised maa ja rahva ajaloost, mis kuuluvad vaid temale. Egas rahva harimist selles valdkonnas pole ka unustatud, seda kinnitavad ju pikka aega kuulatud ajalooteemalised raadiosaated, paljud täiesti uued, vahel täiendatud ja ka täiendusteta käsitlused ning virnad samaainelist belletristikat, mida olen pidanud oma huvi hooldamise tõttu lugema.

Ajalugu on tegelikult kõik kohad täis. Tule siis Toompealt alla või roni Rakveres Vallimäele. Heida pilk Sinimägedele või kõnni Jüriöö pargis. Kuid me ju ei lepi pelgalt silmapiiriga, vaid mõtleme midagi ka juurde. Ainuüksi minu eluaja jooksul on ajalugu vähem või rohkem muudetud vaat et igal kümnendil. Loomulikult pean iga kord ainese, st kuuldu, nähtu või loetu iseendale selgeks ja mõistetavaks tegema. Järgmise korrani. Ühel päeval võivad kahekümnel või koguni viimasel aastal omandatud arusaamad, millega praegu aplombikalt välja tullakse, osutuda mingil põhjusel siiski vääraks. Ajalool on selleks ju alati õigus.

Inimesed tajuvad aga ajalugu mõnikord ilukirjanduse või kujutava kunsti kaudu paremini, lihtsamalt kindlasti. Võtavad vastu fakti või kujundi ja arendavad kujutluses edasi. Tegelikult vääriks ajaloolise belletristika mõju rahva teadvusele põhjalikku uurimust, sest tõsimeelsed ajaloolased on visanud mõnigi kord üle õla, et eesti ajalugu kirjutavad kirjanikud...  Kuid tundub, et tõlgendustega epateerivad mõlemad, kirjanikel tuleb see enamasti küll paremini välja. Just ilukirjandus on viimastel kümnenditel näidanud, kuidas tuhanded inimesed kannavad praegugi ajalootaaka, ega oska sellega toime tulla. Parimaist üks parim näide on Ene Mihkelsoni looming, kummastavalt põneva näitena nimetan ajaloolasest arhiivitöötajat proua Bintat «Katkuhauas» (2007). Paistab, et kirjanikud on meie ajaloo analüüsiga kohati selgemas sõnastuses välja tulnud kui erialaselt näpuga järge ajajad. Miks ei suuda eesti ajaloolased 20. sajandiga toime tulla? Selle asemel korrigeeritakse pidevalt keskaega, millest ma muidugi suuremat ei tea. Mul  juba valutab eesti ajaloost pea, samale vaevale viitab kujundlikult Mats Traat luulekogus «Valgus võtab ka ruumi» (lk 22).