Kuidas Arvo minu luuseripõlvele lõpu tegi

Arvo Kruusement Foto: Erakogu

Tulin Moskva filmiinstituudist Tallinnfilmi oma diplomitööd treima. Stsenaariumi esimene leht oli täis rahvakunstnikest professorite kinnitusi ja lillasid templeid. Peatoimetaja Lembit Remmelgas kuulutas, et säherdusi allkirju võin sinna korjata kuipalju tahes, temale need ei loe, lugu on niru ja tema seda oma stuudios teha ei lase. Remmelgas oli sõja läbi teinud mees ja Moskvat suurt ei kartnud. «Mõtet niikuinii välja ei mõtle,» oli tema lemmikdiagnoos.

Remmelgal oli õigus. Mu perspektiiv oli null. Ta oli mu saatust muutnud, olgugi et ma alles nüüd sellest aru saan. Ta oli mu päästnud.

Kuigi seda sõnagi siis ei tuntud, suhtuti Tallinnfilmis luuseritesse nukra kaastundega ja nii sokutati mind Arvo Kruusemendi gruppi saja esimeseks assistendiks. Kui ma Kanepis platsile jõudsin, oli Kruusement parasjagu raevus. Lisaks pidevalt kaadrisse sattuvate betoonpostide ja eterniitkatuste nuhtlusele oli tekkinud tungiv vajadus silmatilkade järele, sest näitlejahakatiste silmad olid hommikuti punased. Kruusement lubas kõigile karmilt selgeks teha, et «Suvi» ei ole vampiirifilm.