Kummaline mõelda, et meie, kenad inimesed, pole enamasti rahul millegagi, mis meil on. Me ei armasta midagi, mida me teeme, ega armasta sedagi, mis on meie tegevuse tulemuseks. Me tunnetame iga päev ümberringi hõõrdejõudu, mis tekib takistuste ületamisest, ja pigem imestame, kui mõni päev on kergem. Tundub, et me peame kogu elu tegema tööd, mis käib meile närvidele, tootmaks asju või väärtusi, mis teeb kõigepealt kurjaks meid endid ja pärast kurvaks ka teised.
Me ei armasta inimesi, kellega me päevast päeva koos oleme, heites neile ette ebatäiuslikkust. Teised inimesed enamasti eksivad meie ootuste vastu. Seda on väga raske taluda. Enamasti teised inimesed käituvad nii, nagu nad ei aimaks, mida me tahame või mõtleme. Tihti tundub isegi, et nad isegi ei mõtle, mida me praegu mõtleme. Et neid ei huvitagi. Tõesti, uskumatu. Ja me ise ka samamoodi. Me ise oleme samamoodi ebatäiuslikud ja seda on kohutavalt raske taluda. Me ei ole rahul kellegagi ega millegagi, mis meid ümbritseb, kuid me ei võta ka midagi ette.