Mind on juba pikemat aega hämmastanud Eesti poliitilises diskussioonis järjekindlalt avalduv piiratus ning mingi kummaline ortodokssus ja ideoloogiline puhtus, mis kohati võib võtta päris absurdseid mõõtmeid. Seda võis näha muu hulgas Reagani ja Thatcheriga seonduvate mõtteavalduste puhul.
See paatos ja ülistav kirg, mida Eesti poliitikud ja ka mõned kommentaatorid Reagani ja Thatcheri surma puhul koorina väljendasid, oli vähemalt minu jaoks päris piinlik. Selge on see, et nii Raudsele Leedile kui ka «kurjuse impeeriumi» vastase võitluse peaideoloogile on Eestil põhjust tänulik olla. Aga see, millist vääramatut ainuõigsust neile kahele omistati, viis selle diskussiooni pigem hagiograafia kui poliitilise analüüsi valda. Ma saan aru, et surnute kohta halba üldiselt ei räägita, aga kui on tegemist oluliste poliitiliste figuuridega, siis nende pärandi objektiivne analüüsimine on sellistel puhkudel ju täiesti loomulik. Ei ole vist eriti võimalik, et kahe niivõrd võimsa ja mõjuka liidri pärand oleks üheselt positiivne.