Eile viimast päeva siseministri toolil istunud sotsiaaldemokraatide juhi Jüri Pihli kinnitusel pole nende erakond valitsuse lagunemises süüdi, peaminister Andrus Ansip peaks aga tema meelest tagasi astuma.
Pihl ei näe sotsidel süüd
Seda tuleb küsida koalitsioonipartneritelt. Kui süüdistatakse, et me ei ole kompromissialtid, siis see on vale. Ühiskonnas on erinevad sotsiaalsed grupid, kelle huve tuleb kaitsta. Need n-ö puudujäävad 2,5 miljardit oleks saanud kompromissina kokku leppida nii, et see oleks puudutanud kõiki gruppe.
Ei. Küsimus oli ju ainult töölepinguseaduses. On ju näha, et see pole põhjus, vaid ajend.
Minu arusaamine euroopalikest tavadest on selline: kui valitsuskoalitsioon muutub osalistele häirivaks, siis see laguneb. Valitsus astub tagasi, uus valitsus koos peaministriga saab presidendilt ja riigikogult uue mandaadi.
Praegune olukord tundub naljakas, sest see ei ole valitsusremont. See on koalitsiooni lagunemine, mida ka Rahvaliit väga selgelt ütleb: nad ei tule koalitsiooni meid asendama, vaid soovivad koalitsioonilepingut. Nad teevad väga õigesti, kui nii käituvad. Selles suhtes ei saa ma peaministri käitumisest aru, miks ta uut mandaati ei taotle.
Nende positsioon on praegu tugev ja kasutagu seda ära.
Olen erakonna esimees ja esimehel on tööd palju. Ma ei näe põhjust nukrutseda.
Ma ei tea, kuidas see asendamine välja näeb. Kui nii, et kolm ministrikohta võtavad üle Rahvaliidu poliitikud... Eks kindlasti ole ka Rahvaliidus poliitikuid, kel on kogemusi erinevatel ministrikohtadel ega ole probleeme kohtuskäimisega.
Ma ei ole kunagi olnud selline, kes läheb teisele poole tänavat, kui näen tuttavat inimest. Kindlasti ei ole ma selline, kes rusikat taskus hoiab ja solvunut mängib.
Välistada ei saa midagi. Aga ma ei usu, et Ansip jääb Eesti Vabariigis, nagu oli Nõukogude Liidu ajal Leonid Iljitš Brežnev, igavesti võimule. Tavaliselt see demokraatlikes riikides nii ei ole.