See ei muuda enam midagi, et «Lumivalgekest» hakati mõttes veeretama umbes samal ajal kui «Artisti» – kümmekond aastat tagasi. Esimene oli, on ja jääb selleks «Artist», ja eks selle vari lasu ka «Lumivalgekese» kohal. Ahhaa-efekti enam pole, pastiššina on mustvalge tummfilm juba vaat et osa tavapärasest rutiinist.
Tegelikult peaks pahane olema hoopis Guy Maddin, kes on selliseid teinud juba paar aastakümmet, aga temast ei teata tuhkagi. On liiga kunstiline, Kanadast veel pealegi. «Artist» ja «Lumivalgeke» seevastu purjetavad varjamatult kommertslikumas kiiluvees, aga – andkem au – ei sogasta seda vähemalt. Üritavad parimal viisil ühte liita meelelahutust ja kunsti, Oscari võitmiseks vajalikku unelmate kombinatsiooni.