Ando, meie ansambel ei hakka mitte kunagi rahvamuusikat mängima, on selge?» Nii ütles mulle allasurutud raevuga üks artist, keda mõni aeg tagasi Tallinnas kontserdi eest tänasin. Selge-selge, mis siin segast saab olla, mõtlesin. Olin selle ansambli paarkümmend aastat tagasi Viljandisse esinema kutsunud palvega, et nad teeksid selleks puhuks spetsiaalse, pärimusmuusika seadetele üles ehitatud kava. Palve löödud haav oli nii sügav ja sügelev, et pole ikka veel armistunud. Mulle lausa meeldib selline eestlaslik visadus ja järjekindlus, mis avaldub peaaegu kõikjal. Nii hingehaavade kandmises kui traditsioonide hoidmises.