Leedu arsti allveelaev jäi Lennusadamas merehätta

Raskeveoki haagisel kõhutab kile all pikergune rauakolakas, mille keskelt turritavad taeva poole metalltorud. Suure vee-eluka kujuga masina küljest ulatuvad loibadena laiali vintidega varustatud vertikaaltüürid, laev ise on aga värvitud kirjuks nagu pühademuna. Kui ei teaks, et tegu on vett trotsiva allveelaevaga, võiks arvata, et hiiglane on peitu pugenud just taevast alla tilkuva seenevihma eest.

Vaevalt on Eesti Meremuuseumi Lennusadama ekspositsiooni töötajad saanud jagu eelmisest allveepaadist – mõned nädalad tagasi vette lastud Ottomar Gerni puust allveelaeva koopiast – ja selle pärast pikemat katsetamist kai peale puhkama tõstnud, kui slipiteel on ootel juba järgmine sukelduja. See masin on erinevalt eelmisest aga tõsine, oma seitse tonni kaaluv rauatükk, kuid meenutab välimuselt pigem siiski lõbusat lasteraamatu-allveelaeva.

Kui kolmapäeva lõunal helistab tuttav ja mainib, et Tallinnas Lennusadamas on näha täiesti uut vettelaskmisvalmis allveepaati, pole mul palju valikuid. Allveelaev pole ju igapäevane nähtus, kuigi – Lennusadamas on allveepaatide kontsentratsioon sissehingatavas õhus kahtlemata Eesti suurim. Ja nii ma naiivselt sammud mere äärde seangi, arvates, et tunnikese pärast võin koos värskete fotodega taas toimetuse rüppe naasta.

Kapten-doktor Jonas vaala ei usalda

Allveepaadi nimega Lituanika on Tallinna toonud Leedu arst Jonas Velžys. Mainin, et nime poolest peaks Jonas reisimiseks kasutama hoopis valaskala kõhtu. Klaipeda doktor naerab laginal ja ütleb, et usaldab siiski rohkem omatehtud laeva. Ristin ta siis lihtsuse mõttes kapten Nemoks. Lituanika lennuki-stiilis saba peale on maalitud aluse number. Lennusadama mehed nöögivad, et ju see on Leedu allveelaevaregistrist saadud.

Selgub, et dr Jonase allveelaeva-unistus on elanud katkematult 30 aastat ja pika ehitustöö järel on ta sellega isegi neli korda sukeldunud. Nüüd tuli dr Jonas Tallinna koostöös muuseumiga, et oma kätevaeva ka siinsele rahvale näidata. Tükk aega kraana ootamist ja allveelaeva veeskamine võib alata. Peagi tõstab kraana nokk kandami auto turjalt maha ja see ongi tagantjärele meenutades päeva kõige kiiremini edenenud töö.

Allveelaeva vettepusimise teeb keeruliseks laevukese põhjaalune, kus hulk erinevaid eri suundades pöörlevaid rattaid. Ikka jääb üks neist ristiasendisse või betoonplaatide vahele prakku kinni. Siis aitab ainult kollane kahveltõstukiga upitaja, millega Lennusadama pootsman Lauri Niibo uljalt betoonile poognaid joonistab ja vajadusel ka põlvini vette ronib.

Nii lähebki, et pirtsakas priske allveepaat ees ja tigeda kollase põrnikana põrisev upitaja taga, nihkub veesõiduk järjest rohkem veejoone poole. Iga natukese aja tagant on aga vaja trosse ja troppe ümber sättida, upitaja suunda muuta ja vahepeal ka isekat laevukest tagasi sikutada, et see siis õigele teele suunata. Upitaja aga muudkui askeldab, kord lükkab takka, kord sikutab eestpoolt.

Udune mänguväljak edasijõudnutele

Enam ei hoolita ka sellest, et vesi saapasäärde jõuab ning ootamatult randa kohisenud kiirlaevalained püüavad teiste seas kinni ka siinkirjutaja-pildistaja, kes saab põlvini märjaks. Ja nagu hiljem selgub, tuleb sellise vesise olekuga leppida hilise õhtuni. Nagu ka tühja kõhuga.

Nii möllabki Lennusadama meeste brigaad ümber rauast mänguasjade ja töö keeb nagu laevaköögis. Otsekui laste värvimisraamatust põgenema pääsenud allveepaat naljalt ujuma ei kipu, kuigi Jonas-Nemo selle tornist karmilt kamandades välja sirutub. Laevuke muudkui takerdub ja ajab külge ette, tunnid muudkui jooksevad ja fotokaamera klõpsib tuhandeid kaadreid, millest iga uus varasemast parem tundub.

Ja kuhu sel laeval kiiret ongi. Merel valitseb juba nädal aega paks sültjas udu, mille sisse üritab Lennusadama suudmes auke lõigata ainult lõbureise tegev purjelaev Kajsamoor. Aga pole abi ka Kajsamoori teravatest purjesiiludest, sest udu sulgub kohe purjeka järel ja taamal pasundavad kaeblikult vaid aimatavate varjudena Vanasadama vahet saalivad hiiglaslikud reisilaevad.

Kostüümidraama keset juhtmete rägastikku

Kapten Jonas on pannud selga päästevesti. See on märk. Varsti ilmub vestiga ka pootsman Lauri ja selgub, et meestel on tõsine plaan minna laeva testima. Vahetatud on ka riided. Üldse kipuvad mehed täna iga «fotosessiooni» järel uues kuues kaamera ette ilmuma. Süüdi pole selles siiski mitte merekarude loomuomane edevus, vaid lihtne tõsiasi, et nii need riided järjest märjaks saavadki.

Allveelaevnikuks saamiseks on kahemeetrisel Lauril kahtlemata kõige kehvemad eeldused. Ja ega Jonaski luugist kuigi libedalt sisse mahu. Vaatamata sellele alustavad nad aluse ettevalmistamist. Lauri auto pealt võetakse lisaks üks aku, sest alusel on ka toidet vajav elektrimootor. Allveelaeva sisemus tundubki koosnevat eri karva juhtmetest ja lülititest. Traadid turritavad vastu igast illuminaatorist sisse kiigates. Vaatamata kitsikusele mahuvad mehed laeva siiski sisse.

Ja siis saabub see pidulik hetk, mil alus ujubki iseseisvalt. Vana Vene veoauto GAZ-51 mootor purtsatab korduvalt tujukalt, enne kui mõned silindrid siiski käima minna otsustavad. Ongi masinal hääled sees ja uhkelt eemaldub Lituanika sadamakaist. Tundub, et meestel on tõsine plaan vee alla minna, sest laeva mõõtmed ei vähene mitte ainult pealtvaatajate silme eest kaugenemise, vaid ka järjest sügavamale vajumise tõttu. Ühel hetkel kolksatabki allveelaeva luuk kinni.

Kiire pääsemine: allveelaevnikud hüppavad jahile

Uudistajad jäävad tardunult-hardunult vaatama, kuidas oranži-hõbedasekirju tekiga alus muudkui kaugeneb ja vajub. Millegi pärast kipub koos saba vajumisega tõusma laeva uudishimulikult püsti nöpsnina. Ühel hetkel seiskub aga bensiinimootor, seejärel toimib mõnda aega elektrimootor ning seisma jääb seegi. Siis on aga laev lihtsalt lääbakil vees. Selge, et sellisena polnud sukeldumine sugugi plaanitud. Luugid laevalael on ca seitsmesentimeetrise veekihi all ja allveelaevnikel ilmselt häda käes.

Nii ongi. Ühel hetkel plartsatab luuk lahti, mehed ronivad välja ja keeravad kaane kähku taas kinni, et vesi laeva ei uputaks. Õnneks on samal ajal kõrval jaht Marielle, mille meeskond saab elu esimese kogemuse allveelaevnike päästmisel. Lisaks Marielle meeskonnale on varmalt abiks ka kaks mootorpaadiga kalameest. «No vaatasime, et mis oranž asi see seal vees on, et mingi poi või mis. Siis hakkas järsku suitsu välja ajama ja inimesed kargasid seest välja,» oli kalameste kirjeldus ebatavalise nähtuse kohta. Ilmselgelt on siinsed meresõitjad täna sama elevil kui sada aastat tagasi, mil Tallinna lahes viimati päris vaal kinni püüti ja Raekoja platsi kõigi rõõmuks mädanema viidi.

Kui Lauri jahiga kai äärde jõuab, teeb ta pika hüppe sadama mootorpaati, kus meie juba askeldame, et allveelaeva päästma minna. Suure kaarega kohale kihutanud, silmitseme kaastundlikult kirjut allveepaati, mis viimaks oma nime täielikult õigustab. Lituanika nina rüüpab laineid, ülejäänud kere kumab aga vee alt tontlikuna vastu. Nagu filmis.

Lauri kirjelduse järgi hakanud nad just Jonasega sukelduma ja ballasttankid olla vett täis lastud, kui mootor üle kuumenes ning seiskus. Peagi toppas ka elektrimootor. Siis kuumenes üle pealüliti  ja laev sai hetkega suitsu täis.

Jonniv vaal ja hiiglaslikud tapjalained

Püüame Lituanikat tõepoolest nagu mingit imelikku Tallinna alla trüginud vaala, kelle oranž koon meile vaevu vastu naeratab. Lauri paneb vesilastis alusele «päitsed» pähe ja hakkame laevukest sadama poole pukseerima. Kord sikutab päevakangelane otsa pingule, kord püüab meist aga lausa möödagi sõita. Ainus mure on, et ta enne kohalejõudmist lõplikult ära ei upuks.

Meil veab. Kui esimesed lained juba veesõiduki tekist üle käivad, olemegi tagasi samas slipisuus, kust kuulsusrikas teekond mõned tunnid varem alguse sai. Appi tulnud kalamehed viivad oma väiksema mootorpaadiga puksiirotsa maale. Ja siis. Hetk enne õnnelikku lõppu jõuavad kohale salakavalad kiirlaeva lained.

Vaikselt on udukardina taga Vanasadamasse jõudnud Tallinki Superstar. Laevast tükk aega hiljem saabunud kolmemeetrised veevallid pühivad kogu meie paadikaravani laiali kui oksaraod. Allveelaev sulpsatab sügavusse, sadama suure kaatri kinnitusots raksatab pooleks, fotokaamera jääb lainest lainesse kukkuva kaatri teises otsas kättesaamatuks, kalameeste paat paiskub iga hetk muulikividele ning otsa vastu võtma tulnud kummikutes mehed satuvad vööni vette. Grande finale.

Kui meri ootamatult ruttu - nagu tsaar Saltaani muinasjutus - vaikib,  on kõik alles, paadid terved ja märjad mehedki slipil rivis. Allveelaev on laine tõukel peaaegu randa välja jõudnud ning üle jääb ta vaid kuivale tõmmata.

Esimene allveelaevahukust pääsenud eestlane

Laisast lõunaajast on saanud ootamatult hiline õhtu, kui meestel on möödas järjekordne «pesuvahetamise» ring ja kerged külmarohudki manustatud.

Ja siis veel see naistele koju helistamise ring.

«Kallis naine, sa kindlasti ei usu, mis meil juhtus, sest alles üleeile päästsime me siin ühte toodri otsa sõitnud jahti uppumisest, aga täna uppus meil allveelaev ära,» alustab Lauri suulist seletuskirja, «läheb veel aega, me peame selle veel veest välja ka sikutama.»

Mõtlen, mida räägiksin nende asemel mehele. «Et tead, kallis, eile sõitis mu tuttaval Pirital auto üle kai serva paatidele otsa ja vette ning ma pidin seal pildistama õhtu läbi ja siis me jõime seal veel õhtul kohvi, täna aga päästame uppuvat allveelaeva. Seda sikutame me muide välja samasuguse kollase traktoriga,» oleks igati tõene, aga kõlab sama koomiliselt. Huvitav, kas naised tegelikult usuvad ka oma mehi?

Mehed aga ei jäta jonni, sest Lituanika on ikka veel vees. Küll raske ja vett täis, aga siiski mitte küllalt kindlal põhjal.

Õhtu jõuab, pealtvaatajaid lisandub, jutt läheb valjemaks, naljad paremaks. Ja ei vähem ega rohkem kui kolm tundi ning allveelaev veerebki kaldale. Pärast asjatut lootust, et veel mõni kiirlaev abistavaid laineid tekitab. «Spetsialistid tegutsevad,» seletab Lauri napilt, kuidas ta kividesse takerdunud allveelaeva upitajaga viimaks imekergesti ära tõi.

Ja siis. Kaldal seisab kapten Jonas. Üleni valges. Tegelikult mitte küll selleks, et taaskohtumisele pidulikkust lisada, vaid seetõttu, et nüüd on teised rõivad lihtsalt kõik märjad. Kapten vaatab oma alust ja nendib, et tegelikult nägi ta seda unes ette. Oli riielnud pojaga, et mida see tegi tema allveelaevaga, et see ära uppus. «Oleks pidanud uskuma seda ennet ja mitte siia tulema,» arutleb kapten. «Aga kui iga unenägu uskuda, ei saaks elus üldse midagi teha,» rehmab ta käega ja hakkab Lauriga laevukese remondiplaane arutama.

Lauri, kes võib ennast alates tänasest nimetada esimeseks allveelaevahukust pääsenud eestlaseks, seletab juba, kuidas nad järgmisel sukeldumisel varasemaid vigu väldivad. Mulle tundub, et säde Lauri silmis tähendab vaid üht – see allveelaev ei pruugi enam sugugi kodumaale tagasi jõuda.

Kell on 22.05. Laptop on toimetuses laual lahti, külmkapis söömata lõuna. Kolleegid on homse lehe valmis saanud ja viimased asutavad lahkuma. Huvitav, keda homme päästa tuleb?

Tagasi üles