Viimasel ajal on kärpepoliitika andnud palju kõneainet ja seda mitte kõige positiivsemas võtmes: muu hulgas on välja tulnud, et ühes teadustöös, millele paljud kärpepoliitika pooldajad oma argumentatsioonis toetusid, avastati lausa primitiivseid arvutusvigu. See oli üks näide sellest, kuidas kärpepoliitika intellektuaalsed alused on tugevalt kõikuma hakanud.
Viimase nädala jooksul on ilmunud kaks artiklit, mis on selles valguses tundunud minu jaoks väga olulised. Üks Paul Krugmanilt New York Review’s, kus ta osutab kasinus- ja kärpepoliitika nõrkadele kohtadele. Teisalt Päevalehes ilmunud intervjuu sotsioloog David Stuckleriga, kes tõi välja otsesed seosed kärpepoliitika ning enesetappude ja rahva tervise vahel.