Selle šoti indipopibändi hiilgeajad jäid 80ndatesse, kus neid on tagantjärele ekslikult ka üheks twee-popi vundamentgrupiks nimetatud, sest nad tegid ilusat muusikat. Viimasel paaril kümnendil on Pastels, mille põhiliikmed on Katrina Mitchell (graafiline disainer) ja Stephen McRobbie (raamatukogutöötaja), tegutsenud harva, kui üldse. Eelmine album «Illumination» ilmus 16 aastat tagasi. Paljude suvaliste albumitega karjääri mitterikkumine mõistagi ainult süvendab legendistaatust. On nende viies album nüüd kuidagi teistmoodi? Ehk jah.
Müra on foonilt kadunud, tekstuur on peenem, rikkalikus arranžeeringus uitlevad tavapärase jangle-kitarri ja tavalisest rokima trummi vahel jazzilikud motiivid mellotronil, flöödil jne, sellise muusika iginostalgilist iseloomu rõhutab hõre, aga mõjus brass-sektsioon. Kena nukker melanhoolia on alles ja seda kannavad vale-60ndate romantilised meloodiad. Anakronistlik, kuid keegi ei oota Pastelsilt «Aardvarcki esitamas All Saintsi 24. sajandil, remiksituna Kode 9 poolt».
Valner Valme
------------------------
/nginx/o/2013/05/31/1795706t1hbaa7.jpg)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)