Briti elektroonikamuusik ja -produtsent Jon Hopkins on rohkem tuntud koostöödest teistega: ta on Coldplay produtsent ja Brian Eno klahvpillimängija ning tema senised kuulsamad albumid on valminud kahasse: «Small Craft On A Milk Sea» (2010) Brian Eno ja Leo Abrahamsiga ning «Diamond Mine» (2011) King Creosote’iga. Neljanda sooloalbumi «Immunity» eesmärk oli kasutada elektroonikas võimalikult avarat heligammat ja teha n-ö elus ja hingav plaat.
Elektroonika pole ammu enam midagi erilist ega hermeetilist, seda kasutavad rokkbändid ja nüüdisklassika heliloojad üha enam, teisalt on mõistetav elektroonikute püüd murda välja paljude jaoks solvavast riiulist «tantsumuusika» ja teha «päris» muusikat. Hopkins kasutab analoogsaunde, klaverit, sünteesitud füüsilisi instrumente, bassisünti ja klopib kogenud produtsendina oma albumimaailma vahule: kõige vahel on õhku ning kliinilise puhtuse asemel kuuleme pigem häireid ja krudinaid. See kõik pole midagi uut, seda saab luua aga igavalt või huvitavalt, Hopkins loob huvitavalt, kasutades vahendid ära fantaasiarikkalt. Ja biit jääb! Aga see varieerub vägagi.
Valner Valme
----------------------------
/nginx/o/2013/06/07/1813134t1h0622.jpg)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)