Tiit Hennoste: käsk on vanem kui meie. Aga ettepanek?

Tiit Hennoste Foto: Kristjan Teedema

Kirjutan seda lugu neljapäeva hommikul, kui Reformierakonna skandaal on matnud kõik muu enda alla. Ja kui algav keelekonverents Tartus matab minu jaoks muud asjad enda alla. Saatuse irooniana said need kaks kokku. Nimelt on mu konverentsiettekanne sellest, kuidas inimesed vormistavad direktiive ja millest see oleneb.

Kogu hääleskandaali tuum paistab lihtne: kes käskis? Ojuland teatab: «Mina ei ole käsku andnud.» Vallbaum kordab nagu kaja: «Mina ei ole Samblikku käskinud. Hoopis tema ise pakkus seda võimalust.» Ma tahan siia juurde lisada kaks sama olulist küsimust. Kuidas käskis? Ja mis on plangu taga?

Alguses vahetame sõna. Kasutame üldist sõna «direktiiv». Direktiive saab esitada mitmel viisil. Üks on käskiv kõneviis («Ava aken!»), teine jutustav lause  («Siin on palav.»), kolmas küsilause («Kas ei saaks akent avada?»). Lisaks eri modaalid («võib», «tuleb» jms), tingiv kõneviis jms.