Inimesed maailma hammasrataste vahel

Kristian Põldma ja Luule Komissarov Ugala teatri suvelavastuses «Arioso». Foto: Jaanus Laagriküll

 «Arioso» on argimaailmast tüdinud 25–35-aastaste põlvkonna piiride laiendamise õnnestunud kunstiline väljendus.

Mis on see argimaailm? On pidev võidujooks. On enda salgamine kellegi teise kasuks. On sund ellujäämiseks valetada-valetada. On enesepettus. On provints. On tegelemine teistega, mitte iseendaga. On leppimine sellega, mis on.

Mul on tunne, et praegu on nooremate soov kogeda oma elus midagi, mis on päris, pole võlts ja pealispindne, on tõeline. Kuidagi iseenesest on siia algusesse lipsanud noorte rõhutus enesesse ja ümberringi vaatamisele ja otsimisele. Ei Martin Alguse näidend ega Taago Tubina lavastus seda noorte asja ei rõhuta, pigem on aktsent seal, et olemise talumatu kerguse otsimine, inimeseks saamine, on ülim ajast, vanusest ja eksistentsi vormist hoolimata.