Tiit Hennoste: ajakirjandusest, jahmatusega lõpus

Tiit Hennoste Foto: Kristjan Teedema

Varem olid päevalehed ja nädalalehed. Nüüd on lisandunud netilehed. Nädalaleht on nädalaleht. Netileht on minutileht. Aga päevaleht ei ole enam päevaleht.

Päevalehtede uudisküljed koosnevad üha enam kolme liiki lugudest. Ühed on klassikalised lühiuudised, nupud. Teised on klassikalised uudislood. Kolmas ja kasvav liik koosneb vaheldumisi paigutatud tsitaatidest ja vahelõikudest, mis pakuvad tausta, referaati, kõrvalepõikeid ja ajakirjaniku arvamusi. Uudised need ei ole. Arvamuslood need ka ei ole. On nagu intervjuud, ja ei ole ka. On nagu olemuslood, ja ei ole ka. On lihtsalt «tekstid», millel žanrinime ei ole. Vene kirjandusteadlane Mihhail Bahtin on rääkinud žanri mälust. Ma tõlgendan seda siin ja praegu nii, et žanrireeglite järgimine hoiab žanri alles ja nende unustamine, mittejärgimine aitab kaasa žanri kadumisele. Millise žanri on kadumisele määranud «tekstide» kirjutajad? Mis tuleb asemele?

Ajakirjandust valitsevad eetikakoodeks ja uudise kirjutamise põhimõtted. Õpik ütleb: ajakirjanik esitab faktid ja allikad annavad kommentaarid. «Tekstides» on tavaline, et allikad annavad fakte ja ajakirjanikud esitavad kommentaare. Koodeks ja õpik nõuavad, et uudised, arvamused ja oletused oleks lehes selgelt eristatavad. Seal räägitakse teise poole ärakuulamisest ja ajakirjaniku objektiivsusest. Nende põhimõtete rikkumise korral kaevatakse lehti pressinõukogusse ja kohtusse. «Tekstides» on kõik segi. Mis juhtub ajakirjandusega, kui suurema osa uudiste ruumist täidavad «tekstid». Kas teha eetikakoodeks ringi? Või nimetada ajaleht ümber «tekstiantoloogiaks»?