Jürgen Rooste ja Doris Kareva on kirjutanud salapärase luulevormis sententsikogu, milles elu annab õpetust erinevatele ametimeestele, kuidas oma elu paremini kulutada, et pärast kahju ei hakkaks. Elu vaatab inimloomusele vaatepunktist, et kõik on juba nähtud ja pole midagi uut siin päikese all.
Tellijale
Kui elupeol tantsudele hiljaks jääda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eeskujuks on siinkohal Bernt Notke «Surmatantsu» motiivid, milles surm viib eri seisused kaasa ja tabab neid elu tipphetkedel. Illustratsioonideks on mustrid sõduritekilt, mille Anne-Reet Veemees sai 1944. aasta põgenikelaagris Ameerika sõjaväelastelt ja mille ta tikkis aja jooksul rahvuslikuks.