Mihkel Mutt: vähem lõimumist, rohkem integratsiooni!

Mihkel Mutt. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et meie praegused venekeelsed inimesed ei lõimu kunagi, küll aga võib seda loota järgmiselt põlvkonnalt. Avatud ühiskonnas peaks igasugune sotsiaalne mobiilsus olema võimalik, aga rajanema erainitsiatiivil.

Lõimumise alal valitseb stagna. Suur kümblemis- ja muu tuhin on libisenud rutiini sängi. Eestlased ja ülejäänud elavad endiselt lahus. Mul on venekeelsele kogukonnale mõeldes vahel tunne nagu suurest metsast läbi sõites. Mõtled, et seal elavad karud ja hundid, mägrad ja ilvesed ja muud loomad, keda ma naljalt ei kohta. Ainult tean, et metsarahvas on olemas.

Nüüd mõni küllap vihastab ja ütleb, et tulgu ma Lasnamäele või Ida-Virumaale, küll siis näeb, kuidas «metsarahvas» (see näide on ainult piltlikustamise mõttes!) elab. Jah, aga keskmine eestlane läheb nimetatud paigusse harva nagu laandegi (ja mitte lauluga!). Ma muidugi liialdan, venekeelseid märkab ka mujal, aga siiski mitte võrdeliselt nende tegeliku hulgaga.