Mihkel Mutt: poliitikat ei tohi jätta poliitikutele

Mihkel Mutt. Foto: arvamus.postimees.ee

Maailma protestantides kõneleb janu ideaali järele – nii nagu usutakse igavest armastust –, et lõpuks jõuda ikkagi esindusdemokraatiani, mis kõigi oma vigade juures on siiski igati läbiproovitud variant, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Rahulolematus maailmas kasvab. Araabia kevad, Aafrika maad, Türgi, Brasiilia, meie harta – konkreetsed põhjused on piirkonniti erinevad, ometi võib neid koos käsitleda. Üldtaustaks on muidugi see, et maailmas läheb kitsamaks, elanikkond suureneb, aga toitu jt ressursse jääb vähemaks. Kõrvu sellega on inimeste võimalused oma meelsust väljendada ja seda praktilisteks aktsioonideks kujundada tänu tehnikale kolossaalselt kasvanud. Tagasimõjuna on inimeste ettekujutused ja teadlikkus võimu ja endi vahekorrast teravustunud. Tänu sellele on muutunud ka inimeste rahulolematuse (vahetu) objekt.

Eriti selgeks sai see äsja Türgis ja Brasiilias. Ei nõutud leivapalukest, pahameel oli suunatud valitsuste eetilis-moraalsetele omadustele. Tunnuslik, et protestimas polnud üldjuhul kõige vaesemad kihid, kel tegu endal hinge sees hoidmisega. Väljakutel olid ja on need, kel rohkem haridust, teadlikkust ja kõht «projektipõhiselt» täis. Nende hulgas domineerivad noored, kelle seas kõrge tööpuudus, kuigi mobiiliarveid jõuavad nad maksta.