Kaebekiri paisutab ülikoolis tühja tüli

Vanasti käis spikerdamine nii. Tänapäeval on spikrid telefonis, käekellas, kõrvas olevas kuularis. Neil kahel spikerdamisviisil on üks ühine joon: nende kasutamiseks on loodud võimalus. Kui õppejõu ja tudengite vahel tekib konflikt, on harva ainusüüdlaseks üks osapool. Sama on ka spikerdamisega – kui on võimalus maha kirjutada, on olnud võimalus ka seda ennetada. Foto: Margus Ansu

Et demokraatlikus ühiskonnas saab pea kõige kohta hõlpsa vaevaga algatada kaebekirjale allkirjade kogumise, võtangi eksamil spikerdamise ja läbikukkumise pärast tudengite ja õppejõu vahel tekkinud vastasseisu piiritlemisel osaliselt aluseks Eesti Infotehnoloogia Kolledži üliõpilaste kirja kooli juhtkonnale nõudmisega kolledži õppejõud Peeter Lorents õppetegevusest kõrvaldada.

Siiski pole järgnev sugugi ainult IT-kolledži ja konkreetse juhtumi pinnalt, vaid lähtub üldistusest, et peeglisse oleks tihtilugu tarvis vaadata nii tudengkonnal kui ka õppejõududel. Sellised konfliktid on koht, kus mõlemal poolel tasuks kuumadele faktidele jahtunud emotsioonide ja külma kõhuga veel kord otsa vaadata.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo esitas 28. juunil Postimehe usutluses üleskutse mitte sallida akadeemilist petturlust. See lähtus küll Lorentsi juhtumist, kuid isegi minister nentis: «Seetõttu pole küsimus üksikus juhtumis, vaid negatiivsetes tendentsides, millest pole sugugi piisavalt avatult räägitud.»