Marjakasvatajatel on isevärki aasta, loodus kiirustab. Kas olete märganud, et pihlamarjad on juba roostekarva? Käes on küpsemise, saagikoristuse ja suve purkipistmise aeg. Haaslava vallas Ignase külas Marjamaa talus algas saagikoristus kohe pärast jaani, kui valmisid maasikad.
Viimaseid jätkub noppimiseks praegugi, läinud nädalal oli marjakasvatusega tegelevas Maria ja Tõnu Oksa talus selle magusa töö peal Tallinna õpilasmaleva Marjamaa rühma osa noori. Ülejäänud malevlased korjasid vaikse nohinaga punaseid sõstraid.
Vilunud marjakorjajad ehk aastast aastasse Marjamaa talus suvel tööl käivad täiskasvanud on juba nädala töötanud kultuurmustikapõllul. Võta või jäta, aga kuigi kultuurmustikat on Eestis kasvatatud juba paarkümmend aastat, annab selle punase sõstra põõsa mõõtu taime ja heal juhul isegi vutimunasuuruse marjaga harjuda.
Puhtad käed ja suu
«Inimesed on kultuurmustika väga hästi vastu võtnud, mõni on lausa selle sõltlane,» muheleb Marjamaa talu perenaine Maria Oks. «Kultuurmustikas ei määri toorena ju käsi ja suud, külmutatult määrib aga küll.»
Peremees Tõnu Oks lisab, et mõned kondiitrid soovivad vaid kultuurmustikat, mõned eelistavad aga metsas kasvanud harilikku mustikat. «Ehk nad tahavad, et värvi oleks rohkem,» märgib ta.
«Aga nüüd on maailmas midagi juhtunud, huvi kultuurmustika vastu suureneb. Just üks soomlane, suur hulgiostja küsis seda meilt tonnide kaupa. Aga tänavu on meil saak väiksem ja Eestis on nõudmine kasvanud.»
Kuid mis vahe on kultuurmustikal ja harilikul mustikal?