Tartu Ülikool patenditulude pealt rikkaks ei saa. Patendi saamine on aeganõudev ja tähendab suurt tunnustust teadlase tööle. Kui aga välja teenitud patendil pole ostjaid, on kasulikum sellest üldse loobuda.
Tellijale
Patent aitab leiutise rutem turule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Analüüs, kas leiutist on võimalik kommertsialiseerida või mitte, algab sel hetkel, kui teadlane tuleb oma leiutise või ideega ülikooli intellektuaalomandi talitusse,» ütles talituse juhataja Siim Kinnas. Tema sõnul käib teadlane välja oma mõtte, kui arvab, et see võiks mõnele firmale huvi pakkuda või see tooks ehk tulevikus kaasa mingi arengu.
«Kui meile teatatakse võimalikust leiutisest, analüüsime, kas hakkame selle kaitsmise peale raha kulutama lootuses, et saame selle raha tagasi, või anname selle leiutise õigused teadlasele tagasi ja ütleme, et meie selles praegu potentsiaali ei näe, aga kui oma leiutisse usud, siis oled vaba sellega tegema mida iganes,» kirjeldas Kinnas.
Viimasel juhul peab teadlane muretsema ise raha või investorid, kes arendustööd toetavad.
Kinnas lausus, et igasugune leiutis, mille teadlane on loonud ülikooli palgal olles, kuulub tegelikult ülikoolile. Leiutise müümise korral jagab ülikool tulu leiutajatega ning üle poole tulust peale kulude mahaarvamist saavad autorid endale.
Kulukas protsess
Kinnase sõnul on leiutistele kaitse taotlemine kallis ja ajakulukas. Näiteks tuleb patentide ja patenditaotluste kehtivuse hoidmiseks igal aastal maksta lõivu, mis järjest kasvab. Nii algab Euroopa patenditaotluse n-ö elushoidmise hind umbes 600 eurost aastas.
«Kui jõutakse 20. aastani, mis on patendi eluiga, siis maksavad patendi omanikud juba mitu tuhat eurot aastas igas riigis, kus patent kehtib,» lausus Kinnas.
Seetõttu tuleb püüda patenti võimalikult kiiresti turustada, näiteks müües kasutusõiguse ehk litsentsi. «Kui müüa ei õnnestu ja patendil pole seega muud väärtust, siis me lihtsalt loobume selle kaitsmisest ja väldime sellega kaasnevaid kulutusi,» sõnas Kinnas.
Tema sõnul ei pruugi seisvad patendid ülikoolile otseselt muret valmistada. «Ülikoolile on patendid ja patenditaotlused teistmoodi varandus kui ettevõttele.»
Kinnas selgitas, et teadlasele on tähtis välja anda palju publikatsioone, üheks selliseks loetakse ka patenditaotlust ja patenti ennast, kusjuures ühte patenti arvestatakse mitme publikatsioonina.
Kinnase sõnul on teadlasele patent ka väga oluline vahend, millega mõjutada oma projekti rahataotlust.
«Esiteks on teadlasel publikatsioonid, teiseks on tema töötulemust hinnatud nii heaks praktiliseks plaaniks, et sellel on ka patent olemas.» Sellest saab järeldada, et teadlase töö on kvaliteetne, mistõttu saab ta oma projektile tõenäolisemalt rahastust.
«Kui teadlane saab tänu patendi olemasolule projekti rahastuse kusagilt mujalt, on ülikoolil kasulik seda patenti hoida,» nentis Kinnas. Sellist rahastust on võimalik saada näiteks Euroopa Liidult.