Voldemar Kuslap: ärge lunige kaastunnet

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Oma maja ees: et laulja Voldemar Kuslap ka maja­ehitusega maha on saanud, on paljudele kindlasti üllatuseks.

FOTO: Liis Treimann

Et Voldemar Kuslap (75) lisaks kohati lausa kõuena kõmisevale häälele ka suurepärases füüsilises vormis on, pole kahtlust. Kõrvaltvaatajale jääb küll selline mulje, kui ta aiandusühistu majade vahele viivat väravat hoogsalt ja elegantselt jalgrattapedaale sõtkudes avama tuleb.

Oskab naerutada: Voldemar Kuslap armastab esinemistel laulude vahele lõbusaid, ent tõestisündinud lugusid pikkida. Huumorisoon on tema omadusi, millele sõbradki ekstra tähelepanu juhivad.

FOTO: Liis Treimann

Ligi poolsada aastat abielus, nelikümmend seitse aastat Estonia laval, kaks last ja kuus lapselast. Sellele rikkusele lisaks on Kuslapil ette näidata ka päris oma kätega ehitatud suvemaja, kus ta abikaasa Kaiega umbes kolmveerandi aastast mööda saadab. Siit, Muraste kandi pankrannikult avaneks tegelikult imeline vaade merele ja paistaks Naissaargi, kui seda «metsa», puudest ja põõsastest «kardinat» ees ei oleks.

Ent Kuslapite suvemaja aknakardinate vahelt avanev vaade pole vähem uhke – piinlikult tasaseks pügatud muru, lopsakad köögivilja- ja õitemeres lillepeenrad, millelt ei leiaks vist luubigagi umbrohuliblet, lookas viljapuud, mille ehteks punased kirsid. «Käin siin ringi nagu Mitšurin,» muheleb Volli, kelle poega Argotki sõbrad hoopis Voltsiks kutsuvad. «Tore on vaadata, et mis maha pandud, see kannab vilja ja õitseb, ehkki siinne maa on paepealne, mulda on vaid õhuke kiht. Varem oli siin osaliselt väljasurnud puudega ja rästikuid täis kadakaväli…»

Tavaliselt öeldakse, et suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi. Voldemar Kuslapi puhul see aga ei kehti. Kui sai majaehitusega – vundamendi kaevamisest katuseni – hakkama, asi see siis ooperis, operetis, muusikalis või estraadil laulda pole! Mitmekülgsus on voorus – seda on talle elu küll õpetanud.

Kodu

Olen kasvanud maal, võrdlemisi kitsastes oludes. Kui 30 aastat tagasi avanes krundi saamise võimalus, olin algul tõsise mure ees. Jah, vasarat olin käes hoidnud, äia juures katust parandanud ja pisiremonti teinud, aga siin läks ikka suureks ehitamiseks. Algul mõtlesin, et sellega hakkamasaamine on ilmvõimatu, aga inimene on üllatavalt paljuks suuteline, kui tal pole üleliigset raha! Muidugi aitasid head sõbrad ja kolleegid, aga ka tutvused, et nõukaajal ehitusmaterjale saada. Tõsi, praeguste ehitushindadega poleks ma vist suuteline isegi uksi ega aknaidki muretsema, aga siis oli võimalus.

Uurisin ehitamise õpikuist, kuidas teha. Ja ausalt öeldes on ka maja projekt minu enda looming, hiljem lasin kutselisel arhitektil oma mõtted paberile panna ning pott­sepa- ja rauatööd lasin samuti teistel teha. Kuna ise olen autor, leidub siin palju ka ebapraktilisust. Öeldakse ju, et esimene võõrale, teine müümiseks ja alles kolmas endale…

Karkass on Narva plokkidest ja üks sõber näitas ette, kuidas toapoolset seina laduda. Esimese rea tegi ise ja ütles siis: «Nüüd olen mina abitööjõud ja sina meister!» Eks vaatasin siis iga ploki vaaderpassiga üle, kas ikka on rihtis, aga pärast läks lips-lops. Hädaga tulevad kogemused ja tegelikult pakkus ehitamine rõõmu. Kirjeldamatut rõõmu!

Nüüd on see paik minu jaoks maailma keskkoht, kus tunnen ennast kodus. Tunnen, et maainimese hing lööb üha rohkem välja. Mida aasta edasi, seda enam. Ma ei jõua varakevadel ära oodata, millal Mustamäelt siia, Murastesse pääsen! Linnakorter on vaid magamise koht. Suvel, kui käime seal postkasti tühjendamas, on alati tunne, et lähme nüüd ära. Olen seal justkui külas.

Mõne aja eest avastasin ka ühe teise koha – see oli möödunud sügisel, kui mul oli juubelituur «Meeletu rüütel». Alatskivi loss ja üldse Alatskivi. Sain teada, et mu esivanemad on sealt pärit. Ja vaat siis ma tundsin, et kuulun siia. See oli imearmas tunne. Umbes nii nagu igal eestlasel, kes Palamusele sõidab.

47 aastat

Olin kogu selle aja Estonias ja ma ei usu, et mul olnuks eeldusi mõnda teise muusikateatrisse minna. Kas mu tiivad oleks kandnud? Ma pole sellele kunagi isegi mõelnud.

Olen üliõnnelik, et sattusin Estoniasse, mitmežanrilisse teatrisse, kus oli mind võimalik rakendada nii ooperis, operetis kui muusikalis. (Muigab.) Millegipärast ballettmeistrid mu andeid ei märganud ja eks nad nüüd kahetsevad. Aga vaevalt et ma midagi vähemat kui Romeo osa oleksin vastu võtnud. (Naerab.)

Kuna mind seob Eino Baskiniga pikk loominguline sõprus ja kontakt, sain ka Vanalinnastuudios ja Vana Baskini teatris kaasa lüüa, nii olen oma «kapriise» saanud mitmeti rahuldada ka väljaspool koduteatrit.

Loomulikult on mul, nagu kõigil teistelgi inimestel, kapriise, aga nimetaksin seda pigem nõudlikkuseks nii enese kui teiste suhtes, ükskõik mida ma ka ei teeks. Puuduseks on aga kahtlemata hajameelsus ja võib-olla ka mugavus. Võiksin olla järjekindlam, seepärast vajan vahel n-ö taganttorkijat, seda isegi teatris – targa lavastajata olnuks mul märksa raskem ligemale saja rolliga maha saada. Saatus on mind õnnistanud, sest ma poleks elades uskunud, et ma oma kesiste eelduste ja oskustega olen nii palju rakendamist saanud, ehkki meelitussõnu olen samuti kuulnud.

Muidu ei saa arugi, et nii palju aastaid olen Estoniaga seotud olnud, kui käin Metsakalmistul. Vaatan seal alati – terve kvartal fantastilisi mehi ja naisi, kellega sai aastaid ja aastaid koos töötatud! Üksinda käies on võimalik mõelda ja meenutada, milliseid naljakaid juhtumisi on nendega juhtunud… Nii laval, lava taga kui ringreisidel.

Olen tõesti väga õnnelik inimene. Mina, lihtne maapoiss, ja järsku Estonias ja koos töötamas suurkujudega nagu Ots, Kuusik, Krumm, Palm, Maiste, Voites, Kaal, Sallo, garderoobikaaslane Endel Pärn… Ja noor Neeme Järvi, kes sai Estonia peadirigendiks ja oli märgatav uue kvaliteedi majjatooja.

Kadunud tähed

Võib-olla on tähed Eesti muusikateatrist kadunud seetõttu, et ilma teevad poptähed. Kunstlikud tähed. Muusikateatri tähed on peaaegu et punasesse raamatusse kantud, kui jälgida raadioprogramme. Ainult popparid ja mõned isegi küsitava tasemega. Esiplaanil on kahe suve liblikad.

Vanasti ikka – kui tuli Georg Ots, Gustav Ernesaks või Bruno Lukk vastu… Täna paljud neid ei teagi! Noh, paratamatult käib põlvkondade vahetus iga teatri juurde.

Mäletan, kui tulin 1964. aastal majja, olid just lahkunud Olga Lund, Elsa Maasik, Martin Taras, Vootele Veikat, omaaegne Estonia väljapaistev bariton, nähtus, kellest me teenimatult vähe teame ja kellest ka raadio fonoteekides pole suurt midagi säilinud. Fantastiliselt kauni häälega, mehine bariton, mis ei jäänud sugugi Kuusikule ega Otsale alla. Kirglik kalamees, kes läks ja laulis õhtuti tipprolle.

Hinnata praegusi tegijaid ja repertuaari – see on ohtlik teema ja teatri patrioodina ma kedagi ega midagi ei nimetaks. Aga repertuaar võiks olla mitmekesisem. Liiga palju on ka korduvlavastusi. Samas on ooperiliteratuur ju nii huvitav! Kummaline, et üldse mängitakse enamasti teatrites 30–40 ooperit, aga ainuüksi Donizettil on neid oma 60, ja Rossinil samuti. Näiteks «Türklane Itaalias» pole grammigi nõrgem kui «Sevilla habemeajaja», see on sädelev nagu šampanja. Süžee pole vast kõige tugevam, kuid hea fantaasiaga lavastaja suudaks palju lisaväärtust anda.

Minu eluõhtupooliku üks õnnelikumaid perioode oli, kui Estonias käis lavastamas Viini operetilavastaja ja -koreograaf Monika Wiesler. Vaat see oli õnn! Imetlen selle pisikese hapra naise suutlikkust, fantaasiat, tema saksalikku täpsust. Olime kõik niigi väga «targad ja tähtsad», aga tema ajal õppisime kella tundma. Tal oli hiigelsuur märkmik, kus oli täpselt ära jaotatud, kui palju aega kulub esimese, teise ja kolmanda pildi tegemiseks ja kes on sellega seotud. Mitte nii, et ühe-kahe inimesega tegeldakse ja terve koor ja teised tegijad molutavad. See on ebaprofessionaalsuse ilming! Proov algas ja lõppes täpselt, mitte et lavastaja tuleb, paneb piltlikult öeldes jala kaela taha ja hakkab munema kuldmune, mille pärast on hiljem kõigil nii häbi, justkui seisaksime lahtise püksiauguga publiku ees.

«Horoskoop»

See kunagine televisiooni estraadisaatesarja aeg oli väga tore. Esitan seal kõlanut siiani, kui esinen pikema kavaga – inimesed soovivad endiselt seal kõlanud laule. Tundub, et «Horoskoop» oli etapiline nähtus.

Paljud lauljad said seeläbi tuntuks, ja ma ei mäleta, et teatris oleks seal osalejatele etteheiteid tehtud. Kui ikka teatritöö ei kannatanud, polnud selle vastu kellelgi midagi. Küll aga tekkis probleeme neil, kes osalesid baarvarietees Tallinn – saime käskkirja, kuna keegi kultuuriministeeriumi ametnik oli avastanud, et Tööpunalipu ordeniga akadeemilise ooperi- ja balletiteatri solistid seal esinevad. See oli suur eetika vastu eksimine, aga hiljem tegime ikkagi edasi, avardas see ju ka repertuaari. Tänu helilooja Arne Oidile, kes mulle mitmeid laule esitamiseks usaldas, ja Emil Laansoo ansamblile tuli palju ettepanekuid esinemiseks, ja mis seal salata – kuna meeleolužanr on laiadele massidele mõistetavam, hakati ehk ka teatrit nende inimeste poolt rohkem külastama. Ega teatri palga eest poleks ma suutnud ka seda suvemaja ehitada.

Olen üsna pinnapealne inimene, mulle meeldib mitmekülgsus. Ma ei ole silmaklappidega hobune, kes pühendub vaid ooperile ja oratooriumile. Eks selles avaldu ka mu kergemeelsus, et olen kergemasse žanri suhtunud täie tõsidusega.

Mis on neist küll saanud?

Ma ei kujuta ette, kui mul esinemisi poleks ja peaksin elama vaid pensionist. Õnneks on seni pakkumisi olnud piisavalt ja tänu sellele suudan täitsa lahedalt elada ning toetada oma laste peresid. Andmise rõõm on suur rõõm.

Kuigi puutume endiste kolleegidega viimasel ajal vähem kokku – tavaliselt kas matustel või teatriliidu korraldatud veteranide kohviõhtutel –, on pilt üsna nukravõitu. Riik võiks Eesti kultuurielu rikastanud ja panustanud inimeste teeneid tunduvalt rohkem toetada, neile tänulik olla.

Võtame või Eino Baskini, kellest just telekast film oli. Väga kurb oli vaadata. Nii hammasrataste vahel hekseldatud pole vist ühtki meie kunstiinimest. Kuidas ta võitles Vanalinnastuudio eest! Ehitas lõpuks teatri Sakala keskusse üles ja nüüd on tema teater nagu mustlasteater. Aga just noored võiksid mustlaselust alustada, et ennast õigustada. Ma ei taha kellelegi midagi ette heita, aga Baskini suhtes on see kõik karjuv ülekohus. Ta pole leidnud tunnustamist, isegi mitte elutöö preemiat! Omas žanris oli ta ju asendamatu, nagu pipar ühiskonnas. Mul oli kõrvetavalt valus seda portreefilmi vaadata. Ja kohati häbi.

Või näiteks raadio, mis oli omal ajal inimeste muusikalise maitse arendaja ja kasvataja. Enne muusikapala kõlamist peeti vajalikuks nimetada helilooja, esitaja ja pala nimi. Inimesed teadsid, kui kõlas

Strauss, Lehar, Brahms või Dvorak. Nüüd tuleb nonstopina muusika jalgadele, mitte südamele ja kõrvadele: «Kõnnin mööda katuseid…» Kõnni pealegi, aga võid ka alla kukkuda! Varem – daamid vabandavad – oli filter, et sitt ei pääsenud sulle silma ega kõrva. Nüüd kuula mõnd raadiojaama – püha jumal! Absoluutselt kriitiline meel puudub! Niisugust ila nagu sealt tuleb – kas siis kuulajaskonna maitse on ka nii primitiivne?! Kohutav! Mina küll igatseksin sõelu, ja igale poole.

Vaadake vahel, kes käivad meie võimueliidist süvamuusika kontsertidel. Ük-si-kud ministrid ja parlamendiliikmed, ja alati ühed ja samad. Päris tippude tippe näeb väga harva. Ei teagi, kas neid peale raha ja võimu üldse miski huvitab. Ega asjata öelda, et võim on nagu oopium.

Kõige, kõige…

Minul ei esine sellist sõna nagu «kõige». Mul ei ole lemmikheliloojat, -lauljat, -romaani, aga mõned kummituslikud lood on küll.

Viimasel ajal olen hakanud Frank Sinatrast veelgi enam lugu pidama. Eelmisel kevadel käisime abikaasaga kolm nädalat Californias ja Hawaiil. Muuhulgas otsisin Los Angelese kalmistul Franki hauda, aga ei leidnud. Küll sain aga teada, et tema luksusvilla kella all oli silt: «Helistage ainult siis, kui olete kindel, et teid oodatakse!»

Vaat Frank on ikka klassik. Võtame või «Mu elu» ehk «My Way» – see on ju läbiraputamise lugu! Või siis «Nagu võõrad öös» – kui palju ilu! Või siis Dmitri Tjomkini, vene juurtega Hollywoodi helilooja «Lööb näkku tuul ja liiva lendab…»

Kalmistuhuvi

Armastan väga kalmistutel käia, aga mitte religioossetel kaalutlustel. Paljud väldivad neid kohti. Näiteks minu kaasa – tema ei taha kaasa tulla. Olen lihtsalt uudishimulik inimene. Kuna kunst on mind alati huvitanud, siis kalmistutel on näha, milliseid kauneid hauakive on skulptorid loonud.

See sai alguse, kui töötasin Tõrva kultuurimajas (enne muusikakoolides õppimist ja tööd Estonia teatris – toim) ja peeti ilmalikke kalmistupäevi. Pidin siis mööda Helme kalmistut käima ja uurima, kes nimekamatest kultuuritegelastest on sinna maetud. Oh imet, sain ikka palju huvitavat teada.

Huvi jätkus. Kui läksin muusikakooli, käisin kõik Tartu kalmistud läbi. Võin Raadi kalmistul kõndida lõputult! Samuti Pauluse ja Puiestee tänava kalmistul. Oma arvukatel välisreisidel, kui on võimalus olnud, käin samuti. Eriti Pariisis. Tean üsna täpselt, kuhu on nimekamad inimesed maetud. Või siis surnuaed New Yorgi lähistel, kuhu on maetud palju eestlasi, kaasa arvatud professorid Lemba ja Virkhaus, ning seal puhkab ka helilooja Sergei Rahmaninov.

Tavaliselt valmistan end enne kalmistu külastust aegsasti ette, et mida sealt tasub otsida.

Õnne retsept

Karjerist pole ma kunagi olnud. Tore, kui sind märgatakse ja oled olnud vajalik. Kuid ka isiklik elu on väga oluline.

Olime Kaiega kursusekaaslased juba muusikakoolis. Kolm kursust me teineteist justkui ei märganudki, aga siis see läks… Konservatooriumisse tulek ja hiljem juba pere ja kaks toredat last, nüüd kuus lapselast… Me oleme rikkad inimesed!

Kaiega abiellusime 1965. aastal, seega oleme koos juba pea pool sajandit. Kõige tähtsam abielus on teineteise mõistmine, teineteisele hingamisruumi andmine. Mõistev suhtumine.

Mäletan oma esimese esietenduse pidu. Meil tuli «Aida» välja. Neeme Järvi, Paul Mägi, Eldor Renter… Renterilt oli niisugune kunstnikutöö, et iga uue lavapildi peale aplodeeriti! Seda kohtab harva.

Ja esietenduse peol ütles Tiit Kuusiku proua minu kaasale, et teatriinimese abikaasa peab olema väga mõistlik. Sest kui see abikaasa on pimedalt armukade, siis pereelu ei toimi. Hingamisruumi tuleb anda.

Elutarkus

Vahel olen mõelnud, et jumal on vist olemas. Ma ei tea, aga mulle nii tundub. Katoliiklikus maailmas armastatakse rõhutada, et kõiki sinu tegevusi jälgitakse.

(Mõtleb.) Minu meelest on kõige olulisem elutarkus: käia ringi lahtiste silmadega. Nii palju ilusat on meie ümber! Kui palju huvitavaid raamatuid, huvitavaid filme, huvitavaid kunstinäitusi, huvitavaid inimesi on olemas! Pole vaja näha kõiges ainult halba ja urgitseda prügikastides. Elu on siiski palju mitmetahulisem.

Ärge elage põhimõttel, et näe, mul jäi öösel näpp teki alt välja ja olen nüüd nii haige, ei tea, kuidas küll täna laulan. Ärge lunige kaastunnet. Ja ärge unustage huumorimeelt. Hea tuju on ravim, mis alati omast käest võtta.


Voldemar Kuslap

Sündinud 24. septembril 1937. aastal Oudovas

Õppinud Uderna algkoolis, Elleri-nimelises muusikakoolis

1968 – lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi Viktor Gurjevi lauluklassi

Töötas aastail 1964–2012 Estonia teatris (koorilauljana, solistina) ja 1970. aastatel Tallinna muusikakooli pedagoogina

Abikaasa Kaie, poeg Argo ja tütar Marin, kuus lapselast


Arvamus

Vello Mäeots

RAMi endine direktor

Volts on rõõmsameelne ja vaimukas laulumees, semu. Käisin tema pulmaski laulmas ja sellest ajast teineteist tunnemegi.

Pean ütlema, et Volts on siiani väga heas lauluvormis, musikaalne ja laval endiselt äärmiselt artistlik. Muide, ta räägib laval laulude vahele lugusid, tal on lõputu hulk teatrimälestusi ja -nalju. Kui satume sõprade ringis istuma, on

Voltsi ümber nii mehed kui naised ja tema lugudel pole lõppu, neid tuleb nagu küllusesarvest! Pealegi oskab ta neid artistlikult esitada, sest võib ju jutustada nii, et keegi ei naera, või nii, et lugu polegi, aga inimesed naeravad.

Inimesena on ülisõbralik, alati terekäsi pikalt ees. Lahke ja sõbralik inimene. Ja kui Voltsilt abi palud – no taevakene, ikka!

Tagasi üles